Kõigest ja ei millestki

Ma olen nüüd veendunud, et uus algus on võimalik. Tegelikult ei ole midagi muutunud. Aga see "mitte midagi" oli vaja üles leida. Ja.... raske, tõesti raske on endas setitada teistsugust maailmapilti. Sellist, kus kõik polegi vaid must-valge. Kus on palju pooltoone ja neist moodustuvaid spektreid. Õpin seda iga päevaga. Et aeg vaid otsa ei saaks! Ega oskagi sõnadesse panna, mida tunnen. Nagu looduse või muusika kirjeldamine...

Kirjutamine on kevaditi vist kurjast. Värve, lõhnu, aistinguid on sedavõrd rohketes mustrites, et nende vahendamine tundub mõttetu ja küündimatuna. Täna tundsin, et tahan kirjutada - blogimissõltuvus, ms muud...:) Aed edeneb. Meie aed pole vist eales nii õiterohke olnud kui tänavu. Sügisel mulda pandud tulbid ja nartsissid õilmitsevad täies ilus. Liiliad ja iirised punglevad. Suvelilled ootavad veel peenrasse istutamist. Mõtlesin, et kui viimane eksam koolis tehtud, et siis. Kasvuhoonesse sai tänavu 28 tomatit, 4 paprikat ja 4 kurki. Basiiliku suskasin samuti klaasmajja, istutasin klumpidesse nagu Thela kunagi soovitas. Mu aiavilja peenar on suhteliselt väike. Seda kahel põhjusel: tänu koertele on vaja tarastatud ala ja juurtest kasvanud viljad viib minema mügri. Seetõttu olen viimastel aastatel külvanud vaid herneid, salatimaterjali ja tänavu ka avamaa kurki. Uustulnukana istutasin Hansaplanti õpetussõnade saatel  3-aastase seemnest kasvatatud spargli. Näis,kas koduneb talu...

Palju rahutuid mõtteid on mahtunud viimastesse päevadesse. Õigemini öödesse, sest haigusevimm ei lase rahulikult täit ööd unes viibida. Ma polegi nii haige vist olnud mitu aastat. Mis omakorda tekitab väikest paanikat, sest nõrk olen ja ei jõua mitte midagi. Arvuti ajab iiveldama. Samas ei saa kuidagi näppe paigal hoitud. Majahaldjale ei jõua kuidagi pärale, et kuidas mina nüüd nii uppis. Teistele lähikondlastele ka mitte. Nojah, üks päev möödus peaasjalikult voodis tõesti. Üle ei lähe, hädasid tuleb järjest juurde. Ja õues on ilus päike. Ja mina vahin ühte punkti. Mõtteid õnnestu selle ümber koondada. Neid on liiga palju ja laiali. Mitmendat korda avastan, et Majahaldjas minuga räägib, ent ei suuda meenutada loo algust...:) Hea, et lõpugi kinni püüan. Sisu püüan tuletada.

Puhkuseni on jäänud loetud päevad, ent organism otsustas juba eelmisel nädalal alla anda... Vihkan antibiootikume. Täpselt selline tunne, et manustad mõõdetud annustes mürki endasse. Vaatan magamistoa aknast, kuidas linnud aias ringi sahmivad, uputan end internetti ja tunnen, kuidas iga päevaga nõrgemaks jään:) Tõeline liha suretamine... Püüan sundida end koolitöid kirjutama - lademetes referaate ja esseesid vaja toota. Ja raamatuid vaja lugeda. Juhtimisalaseid :P No ei suuda ma taolist kirjandust kristalse tõe pähe võtta. Või pole mulle head raamatud kätte sattunud. Tänaseks normiks on näiteks Robert Burns`i "Edukas delegeerimine" . Iseenesest täitsa hästi kirjutatud, ent ... krdi närvi ajab, kui päriseluga paralleele hakata tõmbama. Vägisi lähevad mõtted sellele, kuidas sind ennast juhitakse ja sulle delegeeritakse:) Ja leiad, et mõni inime peale delegeerimise muud ei teegi. Viletsa delegeerimise, mille eest õpik suurte hüüumärkidega hoiatab. Niiet paras stressikirjandus. M...

Ei loe enesabiõpikuid ja ei kuulu ühessegi energairingi. Ja arvan, et ei peakski. Mul lihtsalt pole usku "tehnikate omandamisse", kui endal puudub selleks valmisolek ja tahe. Ja tahe puudub seetõttu, et leian - peabki tundma musta masendust ja reaalset maailmavalu.  Ei pea sellest ilmtingimata end lahti ja vabaks hingatama ning emotsioonide tippe maha suruma.  Sest see kõik viib pettuseni.  Silma- ja enesepett. Ja keskpärasus. Manipuleeritavus. Tajun, et mida aeg edasi, seda tumedamaks kõik värvub. Vähemalt need heledad laigud, mida ekslikult värviliseks pidasin.  Tuleb õppida tumedat mõistma. ja loobuda enesepettuslikust lootusest, et need värviliseks muutuvad.

Loodus on tark. Ööst varavalgeni on tuul vallutanud kõik lagendikud ja nurgatagused. Undab katuseharjal. Ei ole veel jalad kindlalt maas. Ei ole:( ....On igatsuses vaevalt ületatus nii selgelt tunda kujunemas uut. Su küündimatus on kui madal katus, kuid hinge tuhmumatu aknaruut...  A. Alliksaar

Hästi tempereeritud klaviiri vihikust. ups, kirjutasin postituse alguses, et minoorne helilaad... ent üllatavalt mažoorse kõlaga vms. ja et aprill ongi naljakuu... :) no tore, et noote nägin ja tervet posu mažoorseid märke... Head mažoorset reedeõhtut masuurikas!