Kõigest ja ei millestki

Hooajaline testimine on alanud! Olen täheldanud, et just sügiseti kõpitsen enda ja sisekaemuse kallal. Testimine on tänuväärne tegevus. Mis siis, et illusoorne. Vähemalt tulemusi lugedes (mitte ainult iseenda) tundub nii, et lingvistilis-analüütilise kokkuvõtte kirjutamine "kellegi" poolt on suuresti ilukirjandus, kuhu pikitud "teaduslikke" ja "vähemteaduslikke" fakte kaalukuse lisamiseks... Kui mitte muud, siis head keelekasutust ja soiku jäänud omadussõnu  (või võõrsõnu) saab taolistest kokkuvõtetest nautida küll. Aga jah tulemused: Briggs-Meyer s sotsioonikatest annab mulle järjekindlalt diagnoosiks INFJ. Kolleegi soovitatud enneagramm lahterdas mind tüübiks 5 väga tugevate 9-nda tüübi kalduvustega.  Eesti keeles on ilmunud ka enneagrammi metoodikat tutvustav raamat. Vägagi põnev lugemine. Kuigi... kuidagi kõhe ja uskumatu. Eks ma ikka üks skeptik ole... Aga üha pimenevasse päeva toovad (enese)testimishetked sortsu valgust. Testitud :)

Ärkasin pühapäeva kohta harjumuspäratult vara. Just päiksetõusu hetkeks. Mul vedas. Sest kuidas teistmoodi oleksin saanud tunda krõbisevat vetruvust jalge all. Tardunud hommik. Bonham, kõnniteel istumas ja üksisilmi kuldavasse kõiksusesse vaatamas. Hobud sekundeerimas. Varesed. Harakad. Vindid.  Kõik ootel. Eile nägin "Sajandeid" koos kõigi lähedastega. "... vaid see, kelle elus kõik oli.. ainult see saab kõik kaotada..."

Igakord mõtlen, et hullemaks enam minna ei saa ja "lagi" on saavutatud.  Ent lollus on teatavasti piiritu. Vältimine aga lihtsalt ei õnnestu - ikka tulevad valimised koju kätte. See on hirmus tüütu, häiriv ja segav.  Tekitab parve uppi löömise kihu (.."mis nad siis tulevad meie hoovile kaklema...") Võib-olla on ses protsessis toredaid inimesi heade ideedega, aga ei taha süveneda. Täielik tõrge. Müra  kurnab mind ammu-ammu-ammu... Ühiskondlik kurnaprotsess on eriti väsitav. Kõige parem oleks minusugustel sel perioodil Eestist eemal olla.  Nagu tegi S&K. Täites eelnevalt oma "kodanikukohust". Eks ta ole. Võtan teadmiseks.

Sai teoks mu ammune soov - näha Iirimaad. Hubane, lihtne ja mõnus.Täpselt selline nagu ette kujutasin. Lõputu teemaga sigasagasigasaga muusika, sametine Guiness ja austrid  - kes neid jõuaks lahuta! Jaa... isegi mina, veendunud veinisõber nautisin kogu reisi vältel vaid Guiness`i ja paaril korral ka Bushmill´i mesist paitust. Minu arvates nägime Ryanairi tsükli (teisipäevast kuni laupäevani)vältel üllatavalt palju. Esmakordselt ühise reisiajaloo vältel rentisime ka auto ja hoolimata vasakpoolsest liiklusest saime kenasti hakkama. GPS oli muidugi suureks abiks.  Cliff of Mohair oli vägev. Ent vägevaimast vägevaimad olid lõputud kiviaiad, lopsakas rohelus (luuderoht aedadel, hekkidel, puudel väänlemas!!), kariloomad ja maalilised majakesed. Kõik kokku moodustas hingematvalt kauni terviku. Mitmeid kordi oleksin tahtnud auto peatada ja mööda metsarada aasale minna, et hobude, lammaste ja lehmade vahele pikutama heita. Ja mu balletivarustus sai suurepärase täienduse ! Ning ...

Homme, 25.septembril on GG sünniaastapäev. Uskumatu... see oli ikka õige ammu, kui ta maine teekond lõppes. Muusika ületab kõik piirangud. Allolev lugu on mulle miskipärast eriti kallis. Ei oskagi öelda, mis täpsemalt igakord liigutuspisaraid pühkima paneb. Kusjuures...mäletan, et ülesvõtet esmakordselt kuuldes/nähes , ei suutnud ma muiet tagasi hoida. Nii naljakalt mõjus Oberlin oma "kukekatega" ruumi sisenedes.

Märkasin viiimasel nädalal, kui vähe on hoolivust. Huvitav... varemalt pole inimeste hoolimatus mulle sedavõrd "mitmekülgsena" kohale jõudnud . Nüüd siis. Ja mitmelt poolt... Aga väga õpetlikud lood taaskord. Empaatia puudumisest ja/või selle olemasolu tähtsusest. Ju siis on mind siiani hellitatud. Hoolivalt ja hoolitsusega. Reedel  aga mõjus ülimalt tasakaalustavalt  armas käbe toidujagaja Ülemiste keskuse söögikohas. Silmaga hinnates ~70 +. Enne minu järjekorda oli ta puhtas inglise keeles vastanud meesturistile. Ja  armsalt naeratades " bon appetit" " soovinud. Mulle taldrikut ulatades vaatas ta otse silmadesse ja naeratas sama siiralt ning soovis "head isu " ja "ilusat päeva". See liigutas südamepõhjani. Nagu memme juurde Mõisakülla oleksin sattunud. Seega, unustan..unustan..unustan... kogu hoolimatuse. Unustada aitab ikka see...

Enigma dokumentaal on üks võrratumaid omataoliste seas. Tõeline rariteet.  Õige mitu korda olen püüdnud leida eraldi ülesvõtet Youtube`ist - sedasamust, mis kõlab kohe selle tüki alguses. See on üks vahetumaid esitusi üldse, mu meelest...  Benjamin Britten ja Pianist. Imeilus toon, "kalad", ilmed, SR-i kõnekas žest sonaadi lõpus. See paneb vaimustusest oigama lihtsalt. Muusika. Suured kunstnikud.