Kõigest ja ei millestki

Progesõpradele ütleb rühmitus Emerson, Lake & Palmer kahtlemata palju. Seega - hästi ebatavaline lugu Greg Lake`ilt. Aga lõppude-lõpuks oleme ju kõik inimesed :) Ja seda nad (progemuusikud) kipuvad sooloprojektides kõik tegema - olema lihtsad inimesed. Miks ka mitte, eks ole.  

Päike on kohal, see soojendav, paitav. Näitab ära pesemata aknad ja tolmused riiulid. Aga aega on selle klanimisega. Peesitan lihtsalt elutoa päikselaigus või õuele tiritud aiatoolis. Tõmban kopsudesse igat sõõmu ja naudin nii nagu mu neljajalgsedki. Nende eeskujul. Kiiret pole.

Olen tänaseks pisut rohkem kui 1,5 aastast balletiga tegelenud . Täpne algusaeg on mällu sööbinud - 10.09.2013 läksin esimesse trenni. Hingevärinal. Palju eelarvamusi ja komplekse maha surudes. Võin rahulikult, kätt südamele pannes öelda, et alates balletitundidest on elu muutunud.  Põnevamaks, sisukamaks ja täisväärtuslikumaks ! Endiselt tänulik olen oma kehale, et uutele muudatustele on vastu pidanud ja harjutusi suisa nõudma/nautima hakanud.  Käin endiselt kahes klubis ( Tasapisitasakaal ja Tantsupööning ) korraga ja püüan tundidesse jõuda 3-el korral nädalas. Mõlemad klubid on täiesti erinevad oma suunitluselt. Seetõttu tasub kindlasti proovitund teha. Kel enne tantsimisega kokkupuudet pole ja soovib selle kunstiga kohe süvitsi minna, siis soovitan igatahes Tasapisit. Seal ei ole trupid nii suured ja nii on võimalus algtase omandada võimalikult täiuslikult. Kindlasti on Tasapisis ka rohkem isiklikku lähenemisviisi, seda soosib ka kogu maja aura. See maja on juba...

Suusamäel sai väike arenguhüpe tehtud tänavu. Sain Kaasa eelmised suusad endale ja pikematega on kantimine oluliselt mõnusam ja jalg stabiilsem. Mulle igatahes meeldis, mingi tunnetus hakkas tekkima. Kodumail on laskumised  liiga lühikesed, et täit sõidumõnu saada. Aga natuke ikka. Hankisin endale tänavu rendivarustuse asemele oma, sest tundsin ära - mäesuusatamine mõned korrad aastas on ikka väga nauditav. Möödunud nädalvahetus Kuutsemäel oli igatahes käik "kümnesse", sest kodust sõitsime ära vihmasajus, ent Kuutsekal ootas meid selginenud taevas ja päikesepaiste... Ilmselt viimane lumel libisemine Eestis, tänavu. Mustadele mägedele hing veel ei kutsu, ent mõistan Kaasa ja ta sõprade kirge Alpidesse kaduda, eemale mõneks ajaks kõigest ja kõigist, tuul kõrvus vihisemas, šah-šah...

"...Ja mingit uut õrnust on õhus,kuigi tuul oli tänagi kibe...."   (Tõnu Õnnepalu, 3.veebruar 2010 "Esna aeg" )

Tegelikult on loodus märke juba ammu-ammu saartnud: hobu Mozarti pikk ja valged karvatordid lendlevad kohe, kui teda laka juurest sügama minna, värava ees sillerdavad libedad veeloigud, jne. Aga täna hommikul, aknast õue vaadates mõistsin - kevad tuleb vääramatu jõuga! Muru on lume alt välja sulanud, valgesse, halli ja pruuni koloriiti on ilmunud hulgaliselt rohelist. Sain sõbralt Horvaatiast kirjakese, kus paar pilti aias õitsevatest õunapuudest. Meil on sinna veel ligi 3 kuud aega... see teadmine meeldib mulle, sest kõik kevade etapid on olulised ja võluvad. Mõnusat kevadeootust ja vaatlust kõigile! Põikame täna veel viimasele Kuutsemäe suusamäe "võtule". Noh, ja väike spa-hellitus sinnajuurde.  Meie eas, teate, on see möödapääsmatu! Kevadeks tuleb vormis olla.

Argipäev pressib peale... Kuigi, nii nagu Trianglil, on ka minu jaoks kogu aasta algus hästi sotsiaalne. Palju sünnipäevadel käimisi, küllakutsumisi, võõrustamisi. Aga vähemalt võtsime otsuse vastu, et saarele püüame ka järgmistel aastaalgustel minna kui vähegi võimalik. Lihtsalt nii hea olemine ja akude laadimine.