Kõigest ja ei millestki

Argipäev pressib peale... Kuigi, nii nagu Trianglil, on ka minu jaoks kogu aasta algus hästi sotsiaalne. Palju sünnipäevadel käimisi, küllakutsumisi, võõrustamisi. Aga vähemalt võtsime otsuse vastu, et saarele püüame ka järgmistel aastaalgustel minna kui vähegi võimalik. Lihtsalt nii hea olemine ja akude laadimine.

Seekord tulime siia vara. Viimati olime Tenerifel 2008.a ja mäletamist mööda märtsi alguses.  Pärast juubelipidustusi on siinolemine puhas nauding.  Olgugi, et juubilari pisuke külmetustõbi vaevab. Kahel järjestikusel õhtul oleme mereandidega maiustanud. Täna õhtuks on kavas kalmaarilõigud peterselli, küüslaugu ja sidruni-veini-oliiviõli kastmes. Eile röstisime krevette. Otse Atlandist püütud ja külaliskorteri pliidile särisama toodud. Ei mingit vahepealset sügavkülmutamist. Nämm. Loeme ja jalutame palju. Õhtuti kuulame muusikat, filosofeerime, arutame ilmaasju. Põnev ja hea on olla. Rattad rentisime. Mascasse on plaanis matkama minna.  Palju ühiseid mälestusi, millest heietada, ent ka uusi, juurdetulevaid. Koos on hea. Atlandi temperatuur on 19 kraadi ümber, õhk 20-25.  Vees kannatas täitsa olla, laintevahus õõtsuda ja hüpelda. Otsustasime, et võimalusel tuleme siia ikka tagasi. Just jaanuaris või veebruaris. Parim kaamose peletamise koht... Varbad liivas ja suun

Traditsiooniline aastalõpupostitus jäigi olemata.  Traditsioooniline aastaalguse oma samuti.  Kuigi... kõik on kulgenud vägagi traditsiooniliselt.  31.detsembril kodus, alates õhtupoolikust ainsa kahejalgsena.  Väga ilus õhtu oli, kusjuures.  01.jaanuari Radetzky marsi lõi lahti Zubin Mehta, keda läinud aastal ka oma ihusilma ja kõrvaga ära sain kuulda&näha.   Kullaproovi märk on tänavusel aastal juures nii ehk naa. Genesise särgis mees tähistab oma esimest juubelit. Oleme mõlemad põnevil, sest ikkagi... üle poole oma eludest oleme ju koos veetnud.  Kulda ja karda teile kõigile, kes siia veel satuvad! Näis.   

Mina olen koleelu vastu. Me oleme ju siin, et õppida ja areneda. See on teekond. Pikk või lühike -  pole meie teha. Koleelu kirjeldades ja jäädvustades loome sellest miskit subkultuuri laadset. Sellise, millest toitub kolemeedia, kolekirjandus ja teised koleelu žanrid. Need mustrid ei aita, ravi ega õpeta neid, kes seda vajaksid, aga võivad haige(ma)ks teha iseend.

Päike pole end terve nädal eriti näidanud. Seetõttu tundub tänane pühapäev kevadehõnguline.  Taevas on helesiniseid laike täis... Aasta pimedaimal ajal on see nagu kingitus! Torm meid tänavu väga räsinud pole. Muidugi, pühapäevane jalutuskäik metsa on veel tegemata ja eilse marutamise tulemused üle vaatamata. Aga elekter jäi alles ja koduümbruse puud on püsti. Pühade-eelsel ajal "satun" koos sõpradega paar korda linna "pimedatesse katakombidesse"  ekslema. "Vanadest aegadest" jäänud kihk. Igakord jäävad need tripid lühemaks. Inimesed ja rutiinseks kujunevad olukorrad väsitavad. Pigem olen pöördunud kohvikute usku, kus kohtuda ja vestelda põhimõttel "üks inimene korraga". Ja ka selliseid kohtumisi on detsembrikuusse jagunud.  Kirgastavaid ja meeldejäävaid. Erakordsete ja kordumatute inimestega. Valgust jagub. Kaugel see pööripäevgi.  Mulle meeldib Tõnu Õnnepalu blogist leitud iseloomustus käimasoleva kuu kohta - "..sügis on lä

See on vist aja (vanuse) märk, ent ma ei ole kunagi oma kehale suuremat tähelepanu pööranud kui praegu. Muidugi on olnud erinevatel kümnenditel  "põdemisi" ja rahulolematust oma figuuriga, ent sellega ka piirdusin.  Ei hakanud seetõttu metsa all sörkimas käima või mitmed korrad nädalas treeningsaalis higistamas. Ühelt poolt ei pakkunud mulle taolised liigutamised absoluutselt pinget, pigem tundsin end ebameeldivalt. Teisalt, ilmselt oli mul veel selgelt meeles "põdemised" keskkoolipäevilt, kui end peegli abil liiga kõhnaks ja vormituks tunnistasin. Noh, ja nüüd, alates balleti ajaaarvamist, olen jälgin oma kehaga toimuvaid muutuseid suure õhina ja respektiga. Püüan mitte "hulluda" ja sattuda toitumisgurude ja kehakummardajate sekti, ent imetlen siiski, kuidas lõtvade/võdisevate padjakeste asemele ilus pikk lihaskond  on hakanud vormuma. Sellistesse kohtadesse, kus neid pikka aega näinud pole.  - Õlavööde, käsivarred, reied. Need on ka kohad, mis