Kõigest ja ei millestki

Tii-tii... tänavune aasta tuli teisiti :) Ma ei olnud aastavahetusel üksi. Ka Radetzky marss 2016 koos lätlase Maris Jansonsiga sai lahti löödud kaksi. Läti "ruulib".  Meie, eestlased, teame seda nüüd eriti hästi. Läti kaudu reisin varsti ka paradiisi. Ei saa me läbi Lätita ja Venemaa meelest ei lähe... Meediat jälgiv inimene teab ja tunnetab - maailm on muutumises.  Sabakont on seda õigemitu aastat öelnud.  Samas... mu põlvkond on üle elanud ärevaid aegu riigikorra muutumiseni välja. Sisetunne ütleb, et ei maksa üleüldise paanikaga kaasa minna ja nende pilli järgi tantsida. Igal ühel oma pill. Massikäitumine on alus koostlagunemisele. Kas on nii halb, et koostlaguneda? Seda maksab endalt ikka küsida... nii üksikisiku kui ühiskondlikus vaates. Soovin kõigile lugejatele alanud aastal õnne isiklikus elus!   Armastus on kõige olulisem.  Ilma armastuseta oleme kõik mõttetud mutrid,   manipuleeritavad,  nõrgad,  raagus puud, õiteta ja juu

Nii Ta kutsub mind vahest. Siis, kui ma enam ei jakššša. Ütlen...kõike ja et KÕIK. Et MINA saan KÕIGEST üle, kui vaja. (tegelikult ega ikka saa küll). Et nutan natuke, ajan end sirgu ja liigun edasi - ega armastus ilmast otsas ole! (tegelikult on.peaaegu.tikutule abilgi ei leia) Kui hea on olla siis, kui keegi on julgem, tugevam, arusaajam, toetav. Laseb olla. Ja hoiab. Ja saab nõjatuda. Suisa toetuda. Võtab nagu takukoonla üle õla. Nägu pihtide vahel nii, et kusagile põgeneda pole. Iseenda eest ka mitte. Vot siis.... alles tajud sa, et sõge on olnud su rünnak ja ränd. ...

Alati on kaotajaid. Kaotada saab iseend, teist inimest. Olen end viimasel ajal tundnud kaotusvõimelisena. Erinevaid olukordi ja sündmusi ette vaagides tunnen, et suudan lahti lasta ja kaotada. Lõppude-lõpuks ei saa ju niimoodi elu elada. Vastutust võttes teise eest. Keegi ei palugi seda. Suhtes ju ollakse võrdsed? Üks ilus idee läks kaotsi. Minu jaoks püha. Ainult minu jaoks. On ilusaid asju, mida tahan vaid endale hoida. Aga tema ei tundnud sedamoodi. Mis pani mind mõtisklema, et mida ja kuidas ta üldse tunneb. Ja et kas mina tahan tunnet. Selliselt. Vastus on: ei.

Imede aeg on käes! Kallis inimene saatis mulle täna, kell 11:11 loo, mis mulle tohutult palju tähendab. Ilma et tema oleks seda teadnud... Lapsepõlve Haldjad ja torupillid. Kodust ära metsa põgenemised. Vana küün, mille pragudest metsa- ja päiksevalgus läbi pressis. Unenäo ja reaalsuse segunemine. Iluuisutamine ( Gennadi Kapronosov ja Natalja Lintšuk ). Salajane uisuväli keset metsalagendikku, kus esimest korda oma iluuiske proovisin. Hüppeid ja puha!

...jõulutont. Kuhu ka ei vaataks, põrkud punavalgete mehikeste ja muu butafooriaga. Jõulupeod. Jõulukontserdid. Jõulukingid. Jõuluetendused. Jõulusalmid. Jõulukuused. Jõuluturud. ... Aaaaaaaaaa. Kuidas ka ei püüaks - ei saa sellest üle ega ümber. Ilusaks saab seda ikka mõelda ja pidada. Kui pühapäeval käsikäes Toomemäelt üles-alla kulged ja kuuled hommikuvaikuses kellamängu kaja . Siis ühtäkki mõistad väga täpselt, millisest Euroopast Tõnu Õnnepalu lugu peab. Mõistad ka seda, kui oluline on iseenese mõtete puhtus. Vaid nii saad vastu võtta selle, kes tulla tahtnud.

Talle meeldivad inglid. Mulle oli see võõrastav. Enam mitte. Kuidas iganes me ei nimeta taevaseid naudinguid...nad on olemas. .

Ma pole pikka aega vaadanud lastelavastusi. Sedakorda tegin seda suisa 2,5 tundi järjest. Ei teagi, kas asi on minu lapsemeelsuses või muus, ent mulle väga meeldis. Etendus oli hoogne, helge, kohati vägagi diip. Hea tekst ja muusikasätungid, liikumisseade, kunstikutöö -  proff esitus kogu trupi poolt. Igal juhul - igav ei hakanud. Lastel-vaatajatel silmad särasid hoolimata pikast etendusest. Nordea kontserdimajas on  suur jõulupuu,  tohutult kiiskav ja ehetest tulvil. Seegi vaatemänguline.