Kõigest ja ei millestki

Üle hulga aja reedesel õhtul kodus. Õues valitseb leitsak, ent toas hoiavad vanad palgid ja kivimüür õhu meeldivalt jahedana. Kell kuus sain veel vabalt päevitada ja arvutist poja esinemist jälgida. Eilse õhtupooliku veetsime Lohusalu sadamas sõprade seltsis, üleeilse hobuinimese juubelil.  Suviseid üritusi on nii palju, et kipub ununema - pole paremat kohta oma koduaiast. Ja ma pole siin üksi - kutsid ja hobud on, loodus, õitsemine, lindude askeldamine... Tegelikult on täna mu isa sünnipäev. Vahest on  kõnelused telefonis isegi olulisemad kui silmsides. Ilus vestlus oli meil.

Kas pole kaunis muusika tähistamaks nädala keskpaika? Ärkasin täna pool seitse hommikul... tegin rattaga tiiru, jalutasin aias, sõin värskeid vaarikaid. Tööasjad sujuvad. Hea on olla!

Täna võtan kätte ja teen midagi  eriskummalist. Sõidan Haapsallu, jooga festivalile. Mu teadmised joogast on üsna napid, ent... tahan sõita, sõbra kaasa võtta ja Haapsalus ringi jalutada. Hobused on juba talli parmuvarju viidud, jogurt koos viie värske maasikaga hommikusöögiks nauditud (igal hommikul saan oma tublilt peenralt 5-10 marja:), koerad söödetud... Teen veel soolakurgid valmis ja kiire laupäevase koristusringi majas. Oh, mulle meeldib et ma autojuhtimist oskan - saan tulla ja minna, millal tahan. Käegakatsutav sõltumatuse tunne! Pole end elus alaväärsemana tundnud, kui  ajal mil vaid kaasa rahakoti peal elasin. Tean, et selles pole tegelikult miskit taunimisväärset... eriti ühiskonnas, mis pelgab matriarhaati nagu tuld ning püüab emapalkade jms abil patriarhaati ausse tõsta. Aga mul tänini meeles, mis tundega isiklike asjade jaoks raha küsisin. Ja alateadlik hirmutunne, et mis saab kui... Sõltumatustunne on eesmärk omaette, minu jaoks küll. Seetõttu olen põdenud ...

Täna tuleb poeg peaaegu kuuajaselt ringreisult. Saan temaga koos olla vaid loetud minutid lennujaamast bussi  jaama sõites. Viljandis algab muusikalaager, kus ta õpetajana üles astub. Nähes FB-s paari klippi ja fotode seeriat, mõistsin kuivõrd võrratu ajajärk ta elus praegu on. Veel pole suuri kohustusi ja vastutust, vaid nooruslik elurõõm ja lust.  Ehk... oskab ta seda säilitada kauem,  erinevalt minust. Teatud teemasid oskan keerulisemaks mõelda-muretseda kui asi väärt.  Aga talle sobib valitud rada - seda on kaugele näha:)  Peretuttav muretses kunagi oma tütre pärast, et "... küllap ta ühel päeval kitarre käes ja mantel üle õla poisi üles korjab... ". Muretsevalt. Naljakas, talle endale on samuti muusikud ja sedasorti rahvas eluaeg meeldinud. No nüüd on igatahes nii, et tema tütar lõpetas ülikoolis juura ja sahmib juba pikemat aega tulevase piloodiga. Aga minu pojast tuligi seesamune  kitarre käes ja mantel üle õla poiss :) Mulle meeldib väga. Kuis...

Mul oli harukordne võimalus veeta läinud nädalavahetus koos vanematega. Sõitsime ringi Antsla ja Värska kandis. Vana-Antslas algasid rohkem kui 50 aastat tagasi isa erialaõpingud. Tänaseks päevaks on mõisahoone kahjuks lagunenud, samuti ka tall ja aidahoone. Isa meenutuste kohaselt oli õppuritel ainsaks pesemisvõimaluseks üle tee asuv järv. Tundub romantiline, ent tegelikult... Nappide rahaliste võimaluste tõttu asus ta tööle kooli söökla varustajana. Töö sisaldas kõike - ka elusloomadest lihakehade ettevalmistamist :( Kui tollases koolis saabus vilistlaste kokkutulek, anti isale ülesanne korbi tegemiseks kohupiima hankida. Kohupiima sai sel ajal vaid 18 km kaugusel asuvast Vaapinast. Egas midagi - isa rakendas hobuse ette ja läks kohupiima järgi... Jõulude paiku... Uskumatu tõesti , ent sellisest elu elati mittejustväga ammu - 50 aastat tagasi. Õhtul vaatasime vanematega koos lugu setode kuningast Pekost. Pärast etendust sõitsime Räpina Hotelli - mugav ja taluhäärberi hõnguline....

Ootamatusi täis nädalalõpp.  Mõtetel (või unistustel) võib olla täidesaatev võim:)  Taoliste juhtumiste valguses tuleb tahtmatult tunnistada - unistada tuleb vastutustundlikkult. Sest tõepoolest  nagu võrguvõõras kunagi tõdes - emotsionaalse uputusega haakumisevõime on olulisim.  Vastused sünnitavad uusi küsimärke ja seoseid järgmistesse võimalikkustesse. Juhul, kui selle tajumisvõime nimi on "küpsus", siis... küpsus on igav. Turvaline jah, ent elutu.  Marineerin end mõnda aega küsimuste ja seoste võrgustikus. Aga kavatsen tegutseda. You may never know what results come from your action.  But if you do nothing, there will be no results. - Mahatma Gandhi

Olen juba mõnda aega  arvutit trotsinud.  Kogu elu on viimastel päevadel keerelnud lainte loksumise, sauna, Peipsi järve karge vee ja kaldapääsukeste ümber.  Pole just sageli saanud hommikukohvi juua otse rannas, taamal valendamas valge purjekas... Alustanud hommikut mets- ja aedmaasikate tükeldamisega värskesse jogurtisse... Või siis õhtuti, enne magaminekut viimast pilku rõdult alla aeda heites, silmanud küünlavalgel istuvaid armsaid inimesi ja tüünet järvepinda paitavat täiskuud. Sellistest hetkedest jagub kahtlemata aastaks ja kauemgi veel. Ümberringi on vaid naervad silmad, ilusad sõnad, hoolivad inimesed.  Puhkus. Tõeline, hindamatu ja võrreldamatu.