Kallaste kaldal

Olen juba mõnda aega  arvutit trotsinud.
 Kogu elu on viimastel päevadel keerelnud lainte loksumise, sauna, Peipsi järve karge vee ja kaldapääsukeste ümber.
 Pole just sageli saanud hommikukohvi juua otse rannas, taamal valendamas valge purjekas... Alustanud hommikut mets- ja aedmaasikate tükeldamisega värskesse jogurtisse...
Või siis õhtuti, enne magaminekut viimast pilku rõdult alla aeda heites, silmanud küünlavalgel istuvaid armsaid inimesi ja tüünet järvepinda paitavat täiskuud.
Sellistest hetkedest jagub kahtlemata aastaks ja kauemgi veel.
Ümberringi on vaid naervad silmad, ilusad sõnad, hoolivad inimesed.
 Puhkus. Tõeline, hindamatu ja võrreldamatu.