Skip to main content

Üksinduse võlu

Täna võtan kätte ja teen midagi  eriskummalist. Sõidan Haapsallu, jooga festivalile. Mu teadmised joogast on üsna napid, ent... tahan sõita, sõbra kaasa võtta ja Haapsalus ringi jalutada.
Hobused on juba talli parmuvarju viidud, jogurt koos viie värske maasikaga hommikusöögiks nauditud (igal hommikul saan oma tublilt peenralt 5-10 marja:), koerad söödetud... Teen veel soolakurgid valmis ja kiire laupäevase koristusringi majas.

Oh, mulle meeldib et ma autojuhtimist oskan - saan tulla ja minna, millal tahan. Käegakatsutav sõltumatuse tunne!
Pole end elus alaväärsemana tundnud, kui  ajal mil vaid kaasa rahakoti peal elasin. Tean, et selles pole tegelikult miskit taunimisväärset... eriti ühiskonnas, mis pelgab matriarhaati nagu tuld ning püüab emapalkade jms abil patriarhaati ausse tõsta. Aga mul tänini meeles, mis tundega isiklike asjade jaoks raha küsisin. Ja alateadlik hirmutunne, et mis saab kui... Sõltumatustunne on eesmärk omaette, minu jaoks küll. Seetõttu olen põdenud ka "lastehaigust", afišeerisin  tutvusringkonnale teatud eluperioodil pidevalt, kus ja kuidas ma töötan, palju teenin jne jne. Pähh, kompleksi värk. Aga nüüd olen sellest vaba(m). Sisemine sõltumatuse tunne on kõigest olenemata olemas, loodetavasti jääv.

Comments