Kõigest ja ei millestki

Kontsert oli vägev. Minu maitse jaoks isegi parem, kui 7 aastat tagasi, kui saatebänd koosnes samuti staaridest ( Tony McAlpine , Billy Sheehan ). Siis tundus virtuoossuse tulevärk kohati liiga väsitav. Seekord oli kõik tasakaalus ja muusikat rohkem. Vai on minu jaoks sümbol ja ilmselt ka jääb selleks. Arvan, et suuresti tänu tema muusikale sain teismelise pojaga kontakti. Sain loa heita pilgu maailma... mis osutus tohutult põnevaks.  Jaa... ma tean, mis häält teeb  Bad Horsie wah - pedaal, milline näeb välja Ibanez Jem, mis vahe on laial ja kitsal kitarrikaelal, et Vai kasvatab vabal aja mesilasi ning  mediteerib jne jne. Iidoli esimene Eesti külastus oli unustamatu. Kulusid nii mõnedki tunnid Rock Cafe taguses salajases sopis, kus esinejaid ootas buss edasisõiduks Riiga. Käputäis fänne samuti. Oh, see tunne,  kui nad lõpuks tulid ja suhtlesid!  Eile, 7 aastat hiljem kordus kõik - isegi rahvast oli hinnanguliselt sama palju. Silmasin rahvamassis po...

Täna sai näha tõelist sügist. Tulin just õmbleja juurest (jah, üle 15 aasta taas!) ja nägin, kuidas tänavakallakul suurele parvele puulehtedele tuul alla tehti. Üks kastanimuna leidis tee mu taskusse ja auto sai tuuleklaasile ühe kollase vahtralehe.   Ritsiku blogist lugesin vahvat kirjeldust sellest, kuidas talle unustamatut "päikeseloojangut näidati". Mu meelest on väljend "näidati" väga täpne. Umbisikuline, ent ikkagi olemas:)  Mulle on mitmel hommikul näidatud väga erilisi päikesetõuse. Vihma- ja lauspilvisusejärgseid võimsaid värvilahvatusi. Hommikukiirest hoolimata imetlesin kogu seda ilu sõnnikuhargi najal jupp aega. Tegelikult on väga meeliülendav hommikuti hobud koplisse viia, nende asemeid korrastada ja tunda, et oled oodatud ja vajalik. John Cage`ist räägitakse praegu palju. Olen õige mitut filmi juhtunud nägema ja Klassikaraadio saadet kuulnud. Kogu tema loomingut ma kuulanud pole ja ilmselt ei oskaks seda ka lõpuni hinnata. Kihte, tasandeid...

Üha pimedamaks kiskuvad päevad toovad meelde erilise valgusega filmi. Ka muusikavalik "Barry Lyndon"`is on meeldejäävalt täpne.

Pole vaja kaugele minna, et astuda teistsugusesse (tard)süsteemi. F.Pessoa luule kogumik on mul juba mõnda aega järge ja meeleolu oodanud. Nüüd on see käes. Mis minus on, on kõigepealt väsimus- ei sellest ega teisest, isegi mitte kõigest ega eimillestki: väsimus ise, ta ise, väsimus. Kasutute tajude peenus, kiretormid eimillegi pärast, kiindumused oletatavasse kelleski, need asjad kõik -  need asjad  ja mis nendes alati puudub -  kõik see tekitab väsimust, seda väsimust, väsimust. *** "Õhtul enne ärasõitu mitte kuhugi".  Tõnu Õnnepalu tõlkes

Käisin nädala sees lillepoes. Arveldamisel oli mul vaja kulutšekki ja kui asi kuupäevani kirjutamiseni jõudis, ohkas umbes minuvanune florist südamest: "...juba kümnes oktoober...". Neljakümne piiri ületanuna tõden samuti, aeg lendab nii kohutavalt kiiresti. Kolks! - ja nädal... sügis vaheldub talveks ja varsti on taas suvi.  Kusagil FB seinal  /jah, ma käin seal endiselt vahel/ märkasin arutlust, et suvi on kuidagi vulgaarne. Teema keerles palavate ilmade ja liigselt paljastatud inimeste ümber. Minu silma suvine garderoob küll ei riiva ja vulgaarsust võib vabalt kohata mistahes aastaajal. Pealegi... inimesed on vulgaarsed, ent looduses see puudub täielikult. Ei ühtegi mõttetut, ülepaisutatud/pingutatud tegevust. Olen endiselt ka suve ja eriti augustikuu lõpu lemb. Ent tänavune august vuhises kuidagi imekiiresti mööda. Mul ei olnudki mahti (või tahet?)olla selili võrkkiiges, vahtida tähtede kukkumist ja unustada kõik ümbritsev.  Aga samas juhtus nii palju muud mäle...

Saagu valgus ja tuba muusikat täis! Ja tänu ELO-le saigi.