VAI

Kontsert oli vägev. Minu maitse jaoks isegi parem, kui 7 aastat tagasi, kui saatebänd koosnes samuti staaridest (Tony McAlpine, Billy Sheehan). Siis tundus virtuoossuse tulevärk kohati liiga väsitav. Seekord oli kõik tasakaalus ja muusikat rohkem.

Vai on minu jaoks sümbol ja ilmselt ka jääb selleks. Arvan, et suuresti tänu tema muusikale sain teismelise pojaga kontakti. Sain loa heita pilgu maailma... mis osutus tohutult põnevaks.
 Jaa... ma tean, mis häält teeb  Bad Horsie wah - pedaal, milline näeb välja Ibanez Jem, mis vahe on laial ja kitsal kitarrikaelal, et Vai kasvatab vabal aja mesilasi ning  mediteerib jne jne.

Iidoli esimene Eesti külastus oli unustamatu. Kulusid nii mõnedki tunnid Rock Cafe taguses salajases sopis, kus esinejaid ootas buss edasisõiduks Riiga. Käputäis fänne samuti. Oh, see tunne,  kui nad lõpuks tulid ja suhtlesid! 

Eile, 7 aastat hiljem kordus kõik - isegi rahvast oli hinnanguliselt sama palju.
Silmasin rahvamassis poega. Ma ei teagi, miks, aga pinevus ja keskendumus millega ta kontserti jälgis, liigutas mind hingepõhjani.
Sain aru, et ta unistab endiselt. Selle üle on mul tohutult hea meel. Sest tegelikult ongi kõik võimalik, tuleb vaid julgeda unistada.
Ja... nad kohtusid eile taas:)
Simunapäeval saab poeg 24.  Steve Vai "Die to Live" oli tema esimene lugu ansambli saatel.