Empaatia

Augustikuu on juba lõpusirgel.  Suvekuumast inspireeritud postitusest on saanud jahedus.
Särtsu ja välguga, ikka. Nagu kord ja kohus.

Selle suve kohta saab tõesti öelda - üürike. Lipsti! - ja oligi möödas.
Floksid õitsevad juba jupp aega.
Eks tavalisest jahedam juuni ning ka august anna oma panuse.

Mu tänavuse suve märksõnaks on "empaatia". Küll olen püüdnud sõna tähendust ja olulisust teistele õpetada, kui ka ise õppust võtta. Jätkuvalt.

Tuleb välja, et see pole üldse lihtne. Aga ilma ei saa enam kuidagi. 

Alates 2012  pean vähemalt 1 kord aastas käima naistearstile kordusanalüüsi andmas. Et kas on rakumuutuseid või mitte. Siinkohal soovitan soojalt arstiaja broneerimiseks kasutada E-Patsienti. Kui just "oma arsti" pole. Minul pole. Usaldan, ent guugeldan enne. Seekordne arst oli saanud igati kiitvaid hinnanguid. 

Läksin kohale täpselt 12:00-ks. Uksel oli kiri, et tuleb oodata kuniks kutsutakse. Ootasin. 5, 10, 15 minutit. Kuidagi haledaks kiskus olemine. Et olen lõuna vabaks teinud, hirmud alla surunud, linna sõitnud,ummikutes võidelnud,  visiiditasu maksnud ja nüüd istun siin. 20 minutit - ei kedagi.Vihaseks hakkasin saama. Küsisin kõrvalootajalt (naine koos paarinädalase imikuga, kes korvis tudus), et kas see on tavaline? Tuli välja, et ongi - ka temal oli aeg kell 12:00. Tänas õnne, et laps rahulikult unemail. Lõpuks arst tuli, kokkulepitud ajast oli möödunud  pool tundi.  Käbeda ja armsa olekuga naisterahvas. Vabandas, et oli sünnitusblokis.Tahtsime kabineti uksest siseneda, ent  - uks oli lukus. Kulus veel 5 minutit õe otsimisele ja vastuvõtule pääsemisele.

Mõtlesin, et mis ma ütlen ja kas/kuidas reageerin. Aega ju oli :)
Meenus kusagilt kuuldud info, et lisaks õdede põuale on meil ka arstide põud. Raske on motiveerida arste Eestisse jääma, jne Noh, aga mina - mis mul sellest, maksumaksjana, eks ole! - sisemuses kääris juba. Ja äkitselt sain aru, kui lihtne, tülgastav ja nüri on sedasi vastanduda, konflikti minna, oma õigust taga nõudes, mõlema "poole" tuju rikkudes.
Nende samade "poolte", kes alles mõned nädalad tagasi rind märg laulukaare all seisid ja üheksolemist tundsid. (mina seal küll reaalselt ei seisnud, ent mõttes ikka:)

Aga ütlemata jätta ka ei saanud. Kui lõpuks uks lahti ja me omavahele jäime ja arst taaskord vabandas, ütlesin lihtsalt, mis ma tegelikult tundsin. Et mul oli selline paha tunne, et minust ei hoolita. Minu arvates üllatasin teda :)
Igatahes, läksime väga sõbralikult lahku. Kogu ebameeldiv protseduur oli tõeliselt hoolivalt läbi viidud.
Usun, et meile mõlemale jäi hea tunne.
Meeldejääv, et miks ja kuidas.
Kuigi, kardan arsti juures käiku endiselt.

Püüan edasi.