Jaaa... niipalju on siiski eelnevate aastate rassimisest kasu, et saan endale lubada õlekõrsi. Tulin vahepeal merelt ära. Mulle meeldivad lapsed. Aga ma ei suuda hästi suhtuda olukorda, kus vanemad on sedavõrd isekad, et ei arvest teistega. Vaid iseenda tahtmistega. 1,8 aastase rinnalapse jaoks ei ole 1,5-2 ööpäevaseid sõite tegev purjajaht parim paik maailmas. Jah, võib ju rääkida, et lapsel on alati seal hea, kus on tema vanemad. Loomulikult. Nõus. Ent kui laps kõvahäälselt märku annb, et 2-3 m lainetav meri pole see koht, kus ta olla tahaks, siis ma tõesti ei mõista - miks? Ja kui jahis on veel rahvast ja vahepeal on kibe tööaeg, et saaks purjed vahetatud, märjad riided kuivatatud, söögid tehtud, nõud pestud ja seda kõike üürikesel kõikuval pinnasel, siis - EI. Mul on kiiks - vastutustunne ja ma ei oska ekstreemtingimustes seda jagada nii, et ise hoituks jääksin. Muretsen seal, kus pole minu mure :( Lähen tagasi alles siis, kui ema lapsega maha läheb. See juhtub enne...