Minek!

Eile saabus UK-st mu täitsa isiklik tutikas tormijope.
Täna ostsin den Haagi pileti.
Üks ots.
Hoolimata sellest, et purjekas on Osmussaarel tormivangis juba mitu-mitu päeva.
Aga hiljemalt homme starditakse Liepaja suunas... ilmateade lubab taganttuult.

Üks vana kapten ütles nii, et merele võib minna siis, kui merd ei karda. Ma tõesti ei pelga. Merd. Pigem inimsuhteid ja piiratud liikumisvõimalust. Ka merehaigus on ületatav... kusjuures pole ju kindel, et seda üleüldse põen.
Kihk minna, end ületada, uut ja põnevat kogeda - see on see, mis mind rähnipojana puu otsa ajab.
Ja mu hingesugulase tõdemus, et hommikul sooja teki alla jäädes seiklusi suure tõenäosusega ei tule.... 
Ootamas on kuujagu spartalikke tingimusi, ootamatusi, rõõme ja ohte.
 Nagu teel/reisilolijale kohane.
Nagu elus ikka.