Jaaa... niipalju on siiski eelnevate aastate rassimisest kasu, et saan endale lubada õlekõrsi.
Tulin vahepeal merelt ära.
Mulle meeldivad lapsed. Aga ma ei suuda hästi suhtuda olukorda, kus vanemad on sedavõrd isekad, et ei arvest teistega. Vaid iseenda tahtmistega.
1,8 aastase rinnalapse jaoks ei ole 1,5-2 ööpäevaseid sõite tegev purjajaht parim paik maailmas.
Jah, võib ju rääkida, et lapsel on alati seal hea, kus on tema vanemad. Loomulikult. Nõus.
Ent kui laps kõvahäälselt märku annb, et 2-3 m lainetav meri pole see koht, kus ta olla tahaks, siis ma tõesti ei mõista - miks?
Ja kui jahis on veel rahvast ja vahepeal on kibe tööaeg, et saaks purjed vahetatud, märjad riided kuivatatud, söögid tehtud, nõud pestud ja seda kõike üürikesel kõikuval pinnasel, siis - EI.
Mul on kiiks - vastutustunne ja ma ei oska ekstreemtingimustes seda jagada nii, et ise hoituks jääksin. Muretsen seal, kus pole minu mure :( Lähen tagasi alles siis, kui ema lapsega maha läheb. See juhtub enne Bisacaya ületust ja oli ka kapteni otsus.Seni puhkan ja naudin Prantsusmaa kaldaäärseid piirkondi.
Jõudsin eile Bergeraci. Soovitan soojalt siia sattuda... pooljuhuslikult nagu mina. Oma õlekõrt kasutades. Veel üleeile ei teadnud ma, kuhu suuna võtan - koju tagasimineku välistasin, korraks uurisin isegi lennuvõimalusi Kuubale :) Ka Bali oli mõtteis. Lõppude-lõpuks aga mõistsin, et kirg on oma Linnuga edasi seilata. Mulle sobib meri, purjetamine, ka ajutised ebamugavused. Temaga koosolemine. Tundsin väga selgelt, kuidas Lind suure lainega edasi.... rühkis, otsusekindlalt, stabiilselt. Tal on tõesti hing sees. Suur ja tundlik.
Bergerac on saanud oma nime Cyrano de Bergerac`i järgi ja asub Prantsusmaa edelaosas. Mõnus maakoht. Lennujaam meenutab pigem angaari, keset viinamarjaistandusi. Bussid ei käi. Kesklinna sõitmiseks koopereerusin ühe Cambridge`i keeleteadlasega, kes sõitis Bordeaux`i muinaskeelte konverentsile. Pühapäevane linn oli täiesti väljasurnud - oo, seda jalutuskäiku jõe teisele poolele, saatjaks kirikute kellamäng... Hingele oli seda niiväga vaja.
Vanalinn, madalhoonestus, aknaluukidega majad, makroonid, viinamarjaväädid uste ees. Kohalikud vanapapid, kes ei pea paljuks tervitada Bonjour Madame! Lihtsalt niisama.
Jah, ma vajasin seda. Jalad kandsid mind õigesse kohta.
Süda ikka ka.
Kuigi, pool jäi Linnule.
Seda suurem pühendumus ja teineteisemõistmine.
Ja ma ei maga ja ma ei söö...
Purjetades kadus söögiisu nii, et tee või tina. Kaalu olen silmnähtavalt kaotanud, ribid kõik väljas. Aga eks kosutan end mõne medoci või bordooga :)
Tulin vahepeal merelt ära.
Mulle meeldivad lapsed. Aga ma ei suuda hästi suhtuda olukorda, kus vanemad on sedavõrd isekad, et ei arvest teistega. Vaid iseenda tahtmistega.
1,8 aastase rinnalapse jaoks ei ole 1,5-2 ööpäevaseid sõite tegev purjajaht parim paik maailmas.
Jah, võib ju rääkida, et lapsel on alati seal hea, kus on tema vanemad. Loomulikult. Nõus.
Ent kui laps kõvahäälselt märku annb, et 2-3 m lainetav meri pole see koht, kus ta olla tahaks, siis ma tõesti ei mõista - miks?
Ja kui jahis on veel rahvast ja vahepeal on kibe tööaeg, et saaks purjed vahetatud, märjad riided kuivatatud, söögid tehtud, nõud pestud ja seda kõike üürikesel kõikuval pinnasel, siis - EI.
Mul on kiiks - vastutustunne ja ma ei oska ekstreemtingimustes seda jagada nii, et ise hoituks jääksin. Muretsen seal, kus pole minu mure :( Lähen tagasi alles siis, kui ema lapsega maha läheb. See juhtub enne Bisacaya ületust ja oli ka kapteni otsus.Seni puhkan ja naudin Prantsusmaa kaldaäärseid piirkondi.Jõudsin eile Bergeraci. Soovitan soojalt siia sattuda... pooljuhuslikult nagu mina. Oma õlekõrt kasutades. Veel üleeile ei teadnud ma, kuhu suuna võtan - koju tagasimineku välistasin, korraks uurisin isegi lennuvõimalusi Kuubale :) Ka Bali oli mõtteis. Lõppude-lõpuks aga mõistsin, et kirg on oma Linnuga edasi seilata. Mulle sobib meri, purjetamine, ka ajutised ebamugavused. Temaga koosolemine. Tundsin väga selgelt, kuidas Lind suure lainega edasi.... rühkis, otsusekindlalt, stabiilselt. Tal on tõesti hing sees. Suur ja tundlik.
Bergerac on saanud oma nime Cyrano de Bergerac`i järgi ja asub Prantsusmaa edelaosas. Mõnus maakoht. Lennujaam meenutab pigem angaari, keset viinamarjaistandusi. Bussid ei käi. Kesklinna sõitmiseks koopereerusin ühe Cambridge`i keeleteadlasega, kes sõitis Bordeaux`i muinaskeelte konverentsile. Pühapäevane linn oli täiesti väljasurnud - oo, seda jalutuskäiku jõe teisele poolele, saatjaks kirikute kellamäng... Hingele oli seda niiväga vaja.
Vanalinn, madalhoonestus, aknaluukidega majad, makroonid, viinamarjaväädid uste ees. Kohalikud vanapapid, kes ei pea paljuks tervitada Bonjour Madame! Lihtsalt niisama.
Jah, ma vajasin seda. Jalad kandsid mind õigesse kohta.
Süda ikka ka.
Kuigi, pool jäi Linnule.
Seda suurem pühendumus ja teineteisemõistmine.
Ja ma ei maga ja ma ei söö...
Purjetades kadus söögiisu nii, et tee või tina. Kaalu olen silmnähtavalt kaotanud, ribid kõik väljas. Aga eks kosutan end mõne medoci või bordooga :)
Comments