Jõuan veel!

Aasta viimane päev kujunes nii, et jõuangi veel ühe postituse teha.

Sellise, mis aasta kokku võtab.

Kummaline aasta. 

Ilu ja valu. Magusat ja kohutavat. Sellist, millest tead ... et lõputa.

Ometi tunnen end kuidagi terviklikumana kui eales varem. 

Olen rohkem "ei" öelnud. 

Suhetele, mis toimisid imehästi paberil ja sõnades, ent päriselus mitte.

Facebooki tuhat emoticoni ja laiki ei asenda eales seda, mis päriselt toimub. Õppisin vahet tegema pärissõprade ja facebooki omadel. Et armastuse väljendamisel on tuhat keelt ja võib olla nii, et "...tuhande esimest lihtsalt ei mõisteta, ei mõisteta...". Uskumatu ja triviaalne, ent arusaam jõudis minuni viivitusega.

Mu ilusaimaid hetked on olnud koos mu lähedastega. Emaga. Temaga. Venna perega. Linnu meremeestega. Täna õhtulgi pole ma üksi, vaid vennapojaga, 11.a. noor. Tema värske ja eluterve maailmapilt on mu haigetsaanud hingele palsam...

Mu valusaimad hetked on samuti seotud lähedastega. Kuidagi on nii, et suures plaanis jonnime kõige enam ikka nende seltsis kellega end kõige turvalisemalt tunneme...

Eks aeg anna arutust. Loodan kogu südamest, et ta jõuab mõistmiseni, armastuse tuumani. Pole võimalik armastada vaid ühte inimest...armastustunne kas on või pole. Muu on kõik kõlisev peenraha, fatamorgaana, soovunelm...

Iseenda kohta usun, et olen leidnud armastuse. Vahepeal kipub vaid ununema. - Inimene oma nõtruses... Õnneks on meeldetuletaja(id).

Kaunist aastavahetust kõigile ja kohtumiseni uuel aastal!
Palju tervist ja avastamisrõõmu - elame veel!