Mul on Eestis hea elada. Eesti loodus on imeline. Eesti keel on rikkaim keel, milles end väljendada suudan. Aga. Üks ebameeldivaimaid ilminguid Eesti ühskonnas on manitsev hoiak oma liikmete suhtes. Nõustun, et olen tundlikuma (sotsiaalse) närviga, kui tavaliselt kombeks. Ent järjest enam käib pinda see moraliseeriv ja kergelt ähvardav alatoon, millega riigiemad ja -isad, tähtsad ametnikud ja ametiasutused, meedia jms "jõulised institutsioonid" mind kui lihtsat inimest kõnetavad. Las ma seletan. Kõikvõimalikud "aastapäevakõned", "arvamusliidrite" kolumnid ja sõnavõtud, tekstid arvetel ja lepingutel, teenusepakkujate selgitused garantiijuhtumi omavastutusest, kõikvõimalikud "hiljemalt...." tähtajad jms, kus otseselt või kaudselt näpuga viibutatakse - see tekitab surutist ja vahest isegi füüsiliselt kehva enesetunnet. Rollid jäävad külge - moralist, kest teab täpselt, kuidas õige ja peab. Alandlik alam - manitsetav. Paraku on nii, et see i...