Käisime Paradiisis. Mu meelest on see õige nimetus kohale, kus nii hea. Männid, meri, piibelehed (mis küll veel nupus, ent lõhn juba levimas), puude kohin ja veeloks. Minu rohelised ja sinised toad...rääkiv lainetus. Kuidas see oligi? Ütlus pärlitest ja sigadest. Inetumaiguline. Aga vahest on nii.... so true . Kus on suvekleit?Sul pidi neid ju mitmeid olema? Vähemalt mu juuksed olid seekord rahule jäetud... Miks mul ei lasta lihtsalt olla? Ärgata Paradiisi merekohinas, mitte likööriaurude ja tühja loba saatel? Paradiisi uksed vajusid kurvalt lääpa. Mõistmine, et kõik võimalused on antud ja kasutatud, ära kulutatud. Aga samas... kergendustunne ja sisemine teadmine - iseolemist ei saa keegi võtta ja nii tulebkii taolisi kohtumisi läbi elada - mitte lasta end segada, farewell. Ja...tasub olla vaid Pärl. Igal oma võimaluste piires. Kui sisemist kaltsium-karbonaati piisavalt :)