Kõigest ja ei millestki

See lugu on läbi aegade olnud parim pettumuste leevendaja. et siis... "pettumuste kiuste".

Käisime Paradiisis. Mu meelest on see õige nimetus kohale, kus nii hea.  Männid, meri, piibelehed (mis küll veel nupus, ent lõhn juba levimas), puude kohin ja veeloks.  Minu rohelised ja sinised toad...rääkiv lainetus. Kuidas see oligi? Ütlus pärlitest ja sigadest. Inetumaiguline. Aga vahest on nii.... so true . Kus on suvekleit?Sul pidi neid ju mitmeid olema? Vähemalt mu juuksed olid seekord rahule jäetud... Miks mul ei lasta lihtsalt olla? Ärgata Paradiisi merekohinas, mitte likööriaurude ja tühja loba saatel? Paradiisi uksed vajusid kurvalt lääpa. Mõistmine, et kõik võimalused on antud ja kasutatud, ära kulutatud. Aga samas... kergendustunne ja sisemine teadmine - iseolemist ei saa keegi võtta ja nii tulebkii taolisi kohtumisi läbi elada - mitte lasta end segada,  farewell. Ja...tasub olla vaid  Pärl. Igal oma võimaluste piires. Kui sisemist kaltsium-karbonaati piisavalt :)

Loen "Lingvistilist metsa" ja oleksin nagu koju jõudnud. Nii palju kõnetavat, aistitut, kirjapandut. Sünesteesist, süntaktist, sisekõnest, onomatopoeesiast, tinnitusest (ehk maailmaheli V.Mikita) ja ... METSAST. See raamat on tõeline ime. Minu jaoks küll, sest mul ei ole olnud võimalust sellest enne rääkida. Ega ka lugeda. Mis saab olla parimat, kui lugeda eesti keeles lingvistilisest metsast! Mõned asjad on  teistmoodi. Näiteks Lõuna-Eesti märk on minu jaoks naabrite kolksuga kinnikukkuv väravariiv. Ilmselt seetõttu, et lapsepõlvekodu tänava nimetus on Lõuna... Mati Hindi keeleteaduse loengutest meeldejäänud killud omandavad nüüd päriselu väärtuse. Selleks oligi seda vaja.

Totaalne kaelaradikuliit.  Tundsin ühel hommikul, et mul on külm... vähesest uneajast hoolimata ei suutnud enam uinuda.  Pool päeva hiljem tulid esimesed valuaistingud ja oligi korras.  Iga-aastane kaelaradikuliit on kohal. Õrn ja kaitsetu koht. Mis parata, kui pead õlgade vahelt ülesupitav osa nii nõrk on. Üks võimalus ennetamiseks oleks pidevalt sallidesse mähkuda. Aga sallidel on omad ohud. Seega, Ibumetin ja ajutine kaelakangus - need ka mu tänavukevadised valikud. Ja jäine külmus jäi sisemusse. Liigtundlikkus, mis teha.

Jälle nädal läinud. Halb olemine.  Nii nagu ühel tuttavalgi.  Temal küll peaks hetkeks kõik normis olema, ent ütles täiskarsklasena, et kohati on "kassid" hullemad kui juues. Kevad on tugevatele. Just.  Sest kuidas muidu seda kõike endasse ahmida jõuda...iga päev muutub midagi... ei taha ilma jääda, maha magada. Sest tead - järgmine kord tuleb alles aasta pärast.  Emotsioonide uputusega haakumise oskus tundubki hetkel suurim väljakutse olevat. Aga küllap kuidagi ikka. Olen taimedega aiatanud. Tänu Thelale hoian iga isendit ja rõõmustan südamest, kui näen et keegi on talve jõudsasti üle elanud ning end eriti puhevile lükanud. On ka kadusid - tundub, et mu 2 tulipunast roosi "Piano" on   piano pianissimo unne suikunud. Aga ma ei kiirusta neid välja juurima. Ehk siiski. Igatahes - laupäeva/pühapäevaga sain aiatamisega enam-vähem ühele poole. Külv on tehtud ja igaaastased istutustööd järje peal. Nädalavahetusel sai üks koogitegu tehtud....

Maailmalõpu kohvikus on üks suurmees juures.... B.B. King - Lucille

Fluidumi pikkus on vist otseses sõltuvuses oskusega mitte küsida valesid (tegelikult õigeid:) küsimusi.  Sest vastustes võib kajastuda tõde. Nii sõna otseses mõttes, kui ka kaudses... -  vastused  võivad rääkida ka vastaja enda kohta tõde, mis väärtushinnangutega sobida ei pruugi. Ja nii see vundament (mida tegelikult ei pruugi kunagi olemas olnud olla ) murenema lööb. Lõpuks ongi valikute küsimus, kas küsida/rääkida või mitte. Või lasta lihtsalt olla, kulgeda. Enesepetu kiuste. Fatamorgaana. Sest lihtsad asjad on enamasti meeldivad ja eläma on laiffi. Jah, aga ikkagi...