Kõigest ja ei millestki

Võõrutuse teine päev. Eilne otsusekindlus on asendunud ahastusega. Ilmselt jagub mõneks ajaks. - Prognoosin keskmisest kõrgema EQ-ga inimesena :P Eneseirooniliselt, loomulikult. Kihnu ootab, ent sealsed rajad on ju ka jalajälgi täis. Eks tule leppida nii mõnegi raja unustustehõlmaga. Et need ongi kordumatud. Kõige suurem äng on seetõttu,  et ei suuda  - keegi kunagi võiks olla nagu  tema. Teda on vaid üks. See tundub nii uskumatuna, et unustad kõik tunded, mis varasemalt olnud ja ongi vaid see üks hetkevalu või - arm. Miski ega keski pole võrreldavad. Samas tiksub teadmine, et kõik on mööduv... Ajaga. Vahepeal ajab kõik metsikult naerma. Meenub episood filmist Toscana päikese all, kus 90-ne vanavanema armus internetis Pablosse (vist oli selline nimi ja selles filmis). Aaaaa! Ja siis järgmine pilt Neli pulma ja matusest, järelehüüe armsale... Awww. Miraaž. Kõrb. Oaas. Elu. Ma oskan seda ilusti elada, eks. Päriselt tundes. Edasi liikudes. Pärisenda unistusi täi...

Ilus. Ilus. Rõõmus.

Üks miinusmärgiline päev, mis vägisi plussiks kiskus. Armsad inimesed astusid läbi, helistasid, olid olemas. Tuletasid meelde, kes olen. Jah, vahest kipub "järg" käest. Uus usaldamine. Saladuste vahetamine. Vaid ühega, kõige lähedasemaga jagasin ehmatust. Võib-olla oli kogemata. Aga valus on siiani. Miski lüli sai haiget ja kipitab. Kutsikad tegid trikke...ronisid esmakordselt üles. Toolidele - üles. Nägid välja erakordselt suured ja nummid. Värske suitsulatikas. Elektrijalgratas, mis mõjus mulle lagistamaajavalt. Niiet sõitma ei jõudnudki. Lihtsalt naersin homeeriliselt. Kergendades ja -dunult. Panen homme osaku müüki. Vist. Üpris kindlasti,

Kummaline suvi. Puhkus, ent samas asjalik. Igapäev täis toimetusi... vahest muidugi ka lihtsalt olemist ja laisklemist. Siis tavaliselt võtame vabaduse kusagile sõita. Telk jms ööbimisvajalik kaasa ning start! Peremehega jagame kutsikate/hobude/aiatamise (kasvuhoone kastmine) hooldamise kohustused ja tagasi pöördungi peamiselt sellepärast.  Kuigi... olen avastanud, et vahepeal vajan laadimist ja omaetteolekut. Kõik on tuttav, tean kus miskit asub. Kutsikate ja hobudega askeldamine inspireerib. Mulle meeldib mu väike, ebakorrapärane aed, mille anarhiat kutsikad veelgi suurendanud. Majapidamistoimetused annavad mõnusa kindlustunde ja mitte ainult mulle. Ka Peremehel lööb silm taas särama, kui toad koristatud, värske sepik leivaahjust väljas ja soolakurk potis krõmpsuks muutumas.  Ühised sõbrad on öelnud me elukorralduse peale, et hoolimata sellest et neil on tuliselt kahju, on neil ühtaegu tohutult hea meel, et me niinormaalselt  läbi saame. Aga kuidas siis veel? ...

Suvi on suure saginaga käima läinud. Viimane postituski jääb kuutagusesse aega. Selle ajaga on palju vett merre voolanud. Viinud kaasa mu kalli Mozarti ... Üks aeg on taaskord otsa saanud. Ühest koplikriimustusest arenes kiiresti septiline artriit ning ühtäkki valikuid väga ei olnudki. Ta lahkus väga rahulikult, pea mu käte vahel. Hobune, kes oma sandielu elas täisväärtuslikult, kõike trotsides. Nii palju rõõmu ja sära argipäeva tuues. Jah, ma tean - tal oli meie juure väga hea elu. Parim, mis võimalik. Võib-olla ongi see minu elueesmärk? -  toetada niikaua kui võimalik. Fb sõpradele andsin 10.juunil teada: Mu hobu Mozart kappab nüüd vikerkaare taga.Õhuliselt, jõuliselt, kael kenus, valge lakk tuules lehvimas. Nii nagu vaid tema seda oskas. Lõppegu see arginädal kõigi aegade kauneima esitusega. Minu jaoks on siin niipalju Mozartit. Mõlemat.  Ja nagu Madli väga tabavalt ütles:Puhka rahus,härra kõige nunnum silmapööritaja.

Rabarberi-pisarakoogini me eile ei jõudnudki. Vaatasime kutsikate elurõõmsat keerlemist ühest aiaservast teise. "Minu arvates oled iseend kaotamas", resümeeris R, sõnastades  viimasel ajal maad võtnud tundmused. Keskendud liigselt tema porbleemidepuntra harutamisele ja teed end naeruväärseks. Sina oled ju hoopis teiselt tasandilt... kogu olek -  intellektuaalsus, erudeeritus, it, loodus, muusika... Miks lased endaga selliselt käituda? Tal on ju sarnane muster koguaeg - lillelaps, kes kohustused ja vastutuse lähedaste kanda jätab. Lugupidamatus läheduse vastu. Nii rääkis sõber. Mul on tohutult kahju, et see tõeks on osutunud. Olen uskunud ja silmad/kõrvad sulgenud... tõe eest. Küllap tema isegi. Elu aga ei oota. Tahab elamist,  mitte pidevat pendeldamist ühest rajaservast teise... Kui ajutise ohvrimeelsuse tulemuseks on õpitud abitus ja seda korduvalt,  siis ühel hetkel väsid. Suhtest saab kohustus. Kohustuse mittetäimisega kasvab süütunne. Vähemalt minu o...

Ma vist kunagi, vanas blogis kirjutasin ... et minu jaoks ei ole "kurbuses midagi puhastavat". Kurbus on kurbus ja lein on lein. Kuulan nüüd mõnda aega oma kurbi lugusid, eemaldun kõigest ja ei millestki, tulen uuesti.  Jälle. Allolev lugulaul on mind nii mõnestki mõõnaperioodist üle vedanud. Sest saan ju väga hästi aru - pärisinimesed ja armastus on olemas. Tuleb nad vaid üles leida. Selleks tuleb lahti ja minna lasta neil, kes seda pole.