Kõigest ja ei millestki

Kõigest ja millestki blogis on pikk vaikus olnud. Mitmeid kortsus mustandeid, tõsi küll, on avaldamata postitustesse tekkinud. Las jäädagi. Mõni vaid pealkirjaga ( näiteks "Sõnad"). Ikkagi. Ikkagi. Pagana hea on oma blogis hetki tagasi võttes sammuda. Kõik meenub . Sestap ikka kirjutan...kui aeg on küps. Vaikimise ajal on palju ja tegelikult mitte midagi on juhtunud. Nagu mõttekaaslasega tänases telefonivestluses tõdesime - mõtete ja tegude vool ilma et midagi pidama jääks. Telg on paigas. See on kõige olulisem, elujanu on endine. Elurõõmuga on nagu on. Lahkumiste koormaga pöördvõrdelises sõltuvuses. Praegune ajajärk on valmistumine. Millekski, mida ei tea-tunne, ent on vääramatu jõuga tulemas. See "vääramatu jõud"ei tekita hirmu ega ahastust, vaid mingit kummalist tülpimust-tüdimust-huvipuudust. Vahest kohe nii võimsalt, et tahaks kõiki ja kõike süüdistada ning kaasa tõmmata va kõikse"eimillegi" eest. Et seejärel süüdlaslikult mõista - kõik tee...

Aasta viimane päev kujunes nii, et jõuangi veel ühe postituse teha. Sellise, mis aasta kokku võtab. Kummaline aasta.  Ilu ja valu. Magusat ja kohutavat. Sellist, millest tead ... et lõputa. Ometi tunnen end kuidagi terviklikumana kui eales varem.  Olen rohkem "ei" öelnud.  Suhetele, mis toimisid imehästi paberil ja sõnades, ent päriselus mitte. Facebooki tuhat emoticoni ja laiki ei asenda eales seda, mis päriselt toimub. Õppisin vahet tegema pärissõprade ja facebooki omadel. Et armastuse väljendamisel on tuhat keelt ja võib olla nii, et "...tuhande esimest lihtsalt ei mõisteta, ei mõisteta...".  Uskumatu ja triviaalne, ent arusaam jõudis minuni viivitusega. Mu ilusaimaid hetked on olnud koos mu lähedastega. Emaga. Temaga. Venna perega. Linnu meremeestega. Täna õhtulgi pole ma üksi, vaid vennapojaga, 11.a. noor. Tema värske ja eluterve maailmapilt on mu haigetsaanud hingele palsam... Mu valusaimad hetked on samuti seotud lähedastega. Kuid...

Tänavuse aasta suurim avastus on "näilisus".  Kui looduses liigun, siis olen mitmed korrad kogenud " deja vu "`d, n.ö rohujuuretasandil.  Mis ju tegelikult peaks võimatu olema.  Sest kõik peaks olema ju muutumises.  - Kui puhub tuul, siis on lehtede liikumine kordumatu.  -  Kui tibutab vihma, peaksid piiskadest moodustuma eriilmelised keed, tilgad. Samblasse või lumekirmesse vajutatud jäljedki ju alati teise nurga või kujuga. Päikesest joonistuvad puude ja põõsaste varjud, sõltuvalt kellaajast - ikka erinevad. Aga pildid on hakanud korduma. Või ei suuda ma enam näha. Võib-olla on asi selles, et sammun enamasti üht-sama trajektoori. Koos kaukadega. Juba viisteist aastat. Otsides märke ja märguandeid. Tõde.  ...tõene teadmine on verifitseeritav ehk kontrollitav. Maailm, milles me elame, on tegelik, sõltumata sellest, kas keegi subjektina seda maailma tunnetab või mitte. Näiteks Maa eksistents on täiesti võimalik ilma inimliigita ja tähistaevas M...

Ilmastik on õnneks veel selline, mis lubab aias toimetada. Esimene lumi sulab ju alati ära. Nii saigi sel sügisel ligi 50 tulvisibulat maasse torgatud, osa sain soodsalt Valmiera depoost, osa Hansaplantist ja 30 sibulat annetas K. ema.  Maasikapeenart laiendasin - taimi juurde ei istutanud, ent mässasin pealetungiva murukamaraga. Oma ema antud küüslauguseeme sai ka maha. Koerad saadavad kõiki mu õuetoimetusi. Kui kaevan mina, siis teevad seda nemadki. Hobud kogunevad aiaäärsesse - neil on omad huvid mängus - õunad, muidugi. Mõnus on askeldada, kui  aeg otseselt peale ei sunni...veel mittte. Kui vaid seda võimalust jätkuks... Olen sageli Thelale mõelnud. Me ei kohtunud päriselus, ent ometi tunnetan lähedust ja mõistmist. Isegi kirumise (kirja)toon on meil sarnane. Loen ta mõtteist ja tegemistest ning tundub nagu oleks ta ikka olemas.  Käisin koolikokkutulekul. Naerukortsud, heldimuspisarad.... klassiruum tundus kuidagi nii väike. Klassikaaslased olid kõik äratu...

Tänavune suvelt sügisele üleminek on üsna olematu. Suvi oli sügiseselt jahe ja vihmane.  Mis siis. See-eest on kuldseimast kuldsem sügis.  Võluv ja lummav. Paljud fb sõbrad jagavad hingematvaid loodusvaateid. Ise klõpsisin samuti. Käisin üle kahekümne aasta Rujena (eestipäraselt Ruhja) kaudu Lätis, täpsemalt Valmieras. Järgmisel päeval ka venna suvilas Lemmerannas, Idalemme lõkkease sai samuti üle vaadatud. Meil vedas - meri vahutas, üle mitme päeva näitas neid end päike. Sammusime emaga männimetsas ja mere kaldal. Hea ja kerge hakkas mõlemal. Õhtuti joon naistepunateed , ema eelistab melissi. Üleminekuiga, möönis Tema juba reisil olles. Olen teadvustanud, et jah... aga hullu (veel?) pole. Meeleolumuutused, seda küll. Ent neid saab suunata. Olles teadlikult ajutises eraldatuses, looduses, liikumises. Kerge hämmeldus vaid... et või niimoodi see käibki. Kuidagi märkamatult, ent vääramatu jõuga. Ilmselt samamoodi toimub ka vananemine ja suremine. Loomulikul viisil. ...

Vahest on vorm olulisem kui sisu. Eriti siis, kui sisu on teada-tuntud.  Nagu näiteks tempo valik muusikapala esitamisel.  Sisu omandab hoopis uue tähenduse, kui üht ja sama meloodiat esitada kiiresti või hoopis rõhutatult aeglaselt. Kiirustamine võib mõjuda virtuooslikult, või siis ka liigse "ludistamisena", võimalikult paljude nootide mahamängimisena.  Mul on praegu nii, et aega on. Tuleb kuidagi järjest juurde. Varasemalt kippus kusagile ära kaduma. Seekordne puhkereis tundus üüratumalt pikk ja kauakestev. Olin esmakordselt sõna otseses mõttes lageda taeva all.  Natuke sai algust tehtud juba Linnul elades, kui kokpiti ööbima kolisime. Ent seekord sai suisa 9 päeva ookeani kaldal, tähistaeva all unemaale siirdutud. Hingematvate päikeseloojangute kõrvale sekundeerisid kuuloojangud. Esmakordselt nägin isa unes. Ta oli rahulolev. Tuli turult, kus läks "kuradi hästi!".  Olin just eelmisel päeval ahastanud, et kus ta küll on... Taoline elusti...

Täna hommikul, kohvitassi taga tuli ta jälle. Hüples koerte söögikausside läheduses olevale toolileenile. Sealt edasi laua peale. Siis vaatas hästi pikalt minu suunas, pea viltu. Olin hiirvaikselt, ei liigutanudki. Mingil hetkel nägin teda juba koos koerakrõbinaga noka vahel. Imeilus lind. Sinimustvalge. Võiks olla vabalt rahvuslind. Pealegi, ta pole ju rändlind. Paikne.Kädistaja. Käisin eile ühel üritusel Järvakandis. täitsa üksi. Hingesõber ja R. ikkagi ei tulnud kaasa. 3 INFJ olekski ehk liiga paljuks läinud paarile ruutmeetrile, mis autos kasutada. Sõitsin läbi paduvihma, nägin tohutu suuri pilvi. Väga laias värvispektris. Tõnu Õnnepalu sõnavõtt meeldis enim. Teme mõtteavaldusi on kuidagi hea jälgida. Valdab sõna ja kirjakeelt ning suudab teemat avada ilma, et see paljusõnaliseks ja seosetuks kujuneks. Oskus, mida teistel esinejatel kahjuks ei olnud. Kriitika, kriitiline mõtlemine. Teistsugune arvamus. Unustasin lisada meelolumuusika. Siit ta tuleb...