Kõigest ja ei millestki

Ähh... ei ole ma täna üldse nii krapsakas olnud, kui oleksin tahtnud. Ühtegi rida ei valminud esitlusest. Hoopis keras teki all olin. Tundsin puudust võimalusest olla päev otsa pidžaamas ja villastes sokkides ja tõusta voodist vaid külmkapist millegi näksimiseks. Noja siibrit kah päris ei kasutaks:) Aga kui on loomad, siis lõputult nii ei saa. Mis on iseenesest ju väga hea... sest liigne lihasuretamine suretab ka vaimu, minul vähemalt praeguses eluetapis küll. Igasugused kinnismõtted ja enesehaletsushood võivad niimoodi tekkida. Kuni äralibisemiseni ja pidepunkti kaotuseni. Mõtisklesin täna, et nooremana ehk kulutasin liigselt aega vedelemisele.Lugesin palju ja enamasti voodis. Ema ütles mulle sageli, et ma magavat niimoodi pool elu maha. Tegelikult on vist tegemist omalaadse taastumisvajadusega. Nooremana kulub rohkem energiat ja selle taastootmine saabki toimuda vaid vedeledes:) Oleneb muidugi inimtüübist. Aga ma vaatan, et oleme pojaga ses osas üsna sarnased - ega ta naljalt oma toa

Minu jaoks on üsna suur eneseületus suurema publiku ees rääkimine. No võtab ikka põlve värisema. Mis kõige hullem - mõjub ka häälele. Niigi madal hääl kipub järjest madalamaks vajuma:) Vett tahaks ka... Lihtsam on siis, kui saab ringi liikuda. Aga kusagil puldis seista ja monitori piielda - see on see kõikse hullem variant. Ainus nipp, mida olen suutnud enda jaoks välja mõelda, on - kanda esitlusmaterjalidesse vaid märklaused - ja siis nende ümber jutustada. Siis elan vaikselt teemasse sisse ja unustan oma jänesesüdame ära. Samas eeldab see enesekindlust just ses suhtes, et kindlapeale suudad oma esinemishirmust jagu saada ja artikuleeritud, arusaadavat kõne väljutada:) Kõige rohkem ajabki mind närvi teadmine, et pabistavat inimest on raske jälgida. See nädalavahetus kipub järgmise nädala esinemispaine all mööduma - valmistan mõtlen oma esitluse peale ja kujutan vaimusilmas neid kõige hullemaid stsenaariume ette:) Meenub mu esimene tähtis esinemine - abiellumine - kogu paaripaneku pro

Meenus... 1987.a suvi, juulikuu. EÜE kokkutulek Varblas? (täpselt ei mäletagi enam kus, aga Pärnumaal igatahes). Esimest aastat eüekas, Hiiumaal. Olime oma rühmaga päev otsa rühmadevahelistel jõukatsumistel osalenud. Õhtul pidi suurel laval esinema Seitsmes Meel. Hakkas hämarduma... soe suveõhtu. Kuidagi ja kusagil põrkasin kokku oma naabripoisiga. Või no mis nii väga poisiga - ta minust 4-5 aastat vanem. Kena (noor)mees. Olin teda vahest kuuseheki tagant piilunud... Mõnikord koolist või spordivõistlustelt (ta oli kõva sportlane) koos koju tulles olime mõne sõna vahetanud. Tol õhtul sain hoopis teistsuguse suhtlemise osaliseks - ta rääkis minu kui noore naisega:) Sain sellest nii hästi aru. Eeei, ta ei üritanud "mind ära rääkida" vms, aga tegi komplimente ning päris huviga mu õpingute, elu kohta. Jalutasime aasal, päike oli loojumas .... jutustasime ja jutustasime. Tema noppis õisi...ja ulatas mulle lõpuks suure kimbu ja teatas, et läheb nüüd oma rühma juurde tagasi. Pöördus

Ongi puhkuse viimane päev. Eee... muidugi pole mõtet seda nii dramaatiliselt võtta, aga ikkagi - kahju:) Jõudsin just ära harjuda rütmiga 2-3 tundi õues mütata, ilma et peaks värskes õhus tulnud "häid mõtteid" tõttama arvutisse kribama. Igal juhul püüan tekkinud reipuse ära kasutada liikumiseks ja liigutamiseks kuniks entusiasmi jätkub. Üle kuu aja vaevalt :) Eks näis, kas maikuu alguseks olen saanud endistesse mõõtudesse tagasi või mitte. Positiivne oli ka asjaolu, et leidus kolleege, kes lõpuks aru said ja respekteerisid mu puhkusel olekut. Huvitav jah, aga kevadeti (sügiseti) ei taheta sellest miskipärast kinni pidada... justnagu ma mängiksin puhkamist (ok ilusat puhkust, aga tee see asi veel ära.. ja see ... sellega on kiire, aga mis sa sellest arvad? jne). Püüdsin seekord olla enam-vähem resoluutne pikemate arvutisistumist eeldavate töiste tegevuste suhtes. Paaril-kolmel päeval siiski patustasin. Samas on selline harjutus heaks sissejuhatuseks pärast jaanipäeva alg

Värskat ma eriti arvesse ei võta, sest olgugi et ujusin seal miski 700 m, sõin ma vanematekodus need matsti tagasi. Aga eile, s.o 16.03 said siis tehtud järgmised t(h)eod: * hommikul hobudega ~20 minutit liikumist. Sisaldas nii sammu kui traavi:) ** bokside tegu, vee ja silo ettekandmine ~ 1 tund *** labida ja kangiga jää lõhkumine talliukse eest ~ 15 min ränka füüsilist tööd **** Bonhamiga metsas jalutamas ~20 minutit ja ~ 30 minutit hobustega koplis - liigutasin neid kergelt (lumesõda mängisime, jube lahe) ***** maja koristamine (s.h tolmuimejaga palkide puhastamine) - ups, ma ei teagi täpselt - 2 klaverikontserti jõudis Sv. Richter selle ajaga klappides läbi mängida. Söök: Hommikul - kama Tere keefiriga ja üks tomati võileib , lõuna - kaasa tehtud juurvilja/metssealiha ühepajatoit (enne äraminekut keetis naisele poti täie noh:), õhtusöök - peamiselt puuvilju ja kommi, aga paar toorjuustu/singi/salatikressiga võileiba vist oli ka. 17.03 - 1 kg (liiga palju vist rapsisin:) * ho

Seda nüüd küll poleks vaja olnud, ent... eile sain ühe valusa torkamise osaliseks. Elus tuleb ikka asju ette, eks ma seda tea ammu-ammu. Aga ikkagi. Lõpuks sain selgeks, et alati olid/on/jäävad inimesed, kes ei suhtle sinuga niisama, vaid sellepärast et... Paha ja valus on. Õnneks on olemas üks inimene, kellele selliseid "lugusid" usaldada võin. No ja lõppude-lõpuks annab teadasaamine ka võimaluse oma edasistes otsustes vabam olla.