Salaja

Meenus...

1987.a suvi, juulikuu. EÜE kokkutulek Varblas? (täpselt ei mäletagi enam kus, aga Pärnumaal igatahes). Esimest aastat eüekas, Hiiumaal. Olime oma rühmaga päev otsa rühmadevahelistel jõukatsumistel osalenud. Õhtul pidi suurel laval esinema Seitsmes Meel. Hakkas hämarduma... soe suveõhtu.
Kuidagi ja kusagil põrkasin kokku oma naabripoisiga. Või no mis nii väga poisiga - ta minust 4-5 aastat vanem. Kena (noor)mees.
Olin teda vahest kuuseheki tagant piilunud... Mõnikord koolist või spordivõistlustelt (ta oli kõva sportlane) koos koju tulles olime mõne sõna vahetanud.

Tol õhtul sain hoopis teistsuguse suhtlemise osaliseks - ta rääkis minu kui noore naisega:) Sain sellest nii hästi aru. Eeei, ta ei üritanud "mind ära rääkida" vms, aga tegi komplimente ning päris huviga mu õpingute, elu kohta. Jalutasime aasal, päike oli loojumas .... jutustasime ja jutustasime. Tema noppis õisi...ja ulatas mulle lõpuks suure kimbu ja teatas, et läheb nüüd oma rühma juurde tagasi.

Pöördusime tagasi laagriplatsile. Seitsmenda Meele kontsert juba käis. Sattusin lillekimbuga üsna lava ette. Loo lõppedes ("Salaja"), tõstsid kellegi tugevad käed mind äkki õhku ja nii olin sunnitud oma lillekimbu Henry Laks`ile loovutama. Uskumatult ilus ja ehe hetk! Õhtusumedus, noorus, põnevus millegi ootuses, muusika... Kukile tantsisklema jäingi kuni kontserdi lõpuni.

Nädala pärast tutvusin Hiiumaal tulevase kaasaga. Aasta pärast kohtusin Seitsmenda Meele poistega, sõites bändidega kaasa Liepaja rockfestivalile. Olin 7-ndat kuud poja ootel. Henry oli väga hooliv ja tähelepanelik. Mäletan, et bussi tagumine pink vabastati, et saaksin seal pikutada.