Triangli sooovitusel avaldan 7 tõde endast:)
1. Tahan kunagi elada saarel ja olla saareinimene (soovitavalt Kihnu;). Unistada ju võib. Ma pole seda veel küll proovinud, ent miski tõmbab seda tegema. Võib-olla just see linnalähedase maaelu kogemus? Et oled ühtpidi liiga anonüümne. Arvan, et mulle sobiks taoline eraldatuses/privaatsuses elamine mitteanonüümsel kujul... et tead, et paari km pärast asub naabri_Mardi talu... Muidugi saab seda ka mandril, aga... vett pole muu asustuse vahel. Niiet - võta mind kaasa ja kaugele saarele viiiiiii....!:)
2. Kahjuks on saanud minust interneti-inimene. Järjest harvem loen ma midagi paberilt - enamasti ikka võrgust. Ka hea muusika on vabalt kättesaadav võrgust. Kahju-kahju:(
Tänu "interneti-inimesele" on osutunud ka võimalikuks tõsiasi, et sain võrgus vapustavalt vahedalt haiget.
3. Ma ei oska ratsutada nii nagu vaja ja ma pole väga kindel, kas selle äraõppimine mul ka sellesinatses elus õnnestub. Oma hobuseid ma ei karda, ent praeguse seisuga pole nad kumbki sõidetavad (üks on minu kui algaja jaoks liiga pire ja noor, teine aga läisõidetud eelmiste omanike poolt).
Ometi ei kavatse ma hobuste kasvatamisest loobuda kuniks võimalusi, jõudu ja eluvaimu.
4. Uskumatu aga tõsi (eriti mu lähikondlastele) - hakkan rahunema:) Seda nimetatakse vist kuldseks keskeaks. Aina vähemaks jääb olukordi ja fakte, mis mind "kohutavalt närvi" ajavad. Aga eks sellevõrra on kõik ka kuidagi tardunum ja lootusetum...
5. Ma olen üles leidnud oma kaasteelised. Olen äraõppinud neid hindama mitte ühesuguste tõekspidamiste, vaid muude eriliste omaduste järgi.
6. Mu sitemeter näitab, et iga päev on mu blogis (nii hopside/kutside ning kõigest ja ei millestki) kokku keskmiselt 50 lugejat. Tõesti on hea meel selle üle! Esimesel blogimisaastal oli see arv vist ~15 või nii...
7. Kulutan vahest blogisid lugedes terve õhtupooliku. Niikaua, kui silmad valusalt kipitama hakkavad. Õudne jah, aga tõsi:)
1. Tahan kunagi elada saarel ja olla saareinimene (soovitavalt Kihnu;). Unistada ju võib. Ma pole seda veel küll proovinud, ent miski tõmbab seda tegema. Võib-olla just see linnalähedase maaelu kogemus? Et oled ühtpidi liiga anonüümne. Arvan, et mulle sobiks taoline eraldatuses/privaatsuses elamine mitteanonüümsel kujul... et tead, et paari km pärast asub naabri_Mardi talu... Muidugi saab seda ka mandril, aga... vett pole muu asustuse vahel. Niiet - võta mind kaasa ja kaugele saarele viiiiiii....!:)
2. Kahjuks on saanud minust interneti-inimene. Järjest harvem loen ma midagi paberilt - enamasti ikka võrgust. Ka hea muusika on vabalt kättesaadav võrgust. Kahju-kahju:(
Tänu "interneti-inimesele" on osutunud ka võimalikuks tõsiasi, et sain võrgus vapustavalt vahedalt haiget.
3. Ma ei oska ratsutada nii nagu vaja ja ma pole väga kindel, kas selle äraõppimine mul ka sellesinatses elus õnnestub. Oma hobuseid ma ei karda, ent praeguse seisuga pole nad kumbki sõidetavad (üks on minu kui algaja jaoks liiga pire ja noor, teine aga läisõidetud eelmiste omanike poolt).
Ometi ei kavatse ma hobuste kasvatamisest loobuda kuniks võimalusi, jõudu ja eluvaimu.
4. Uskumatu aga tõsi (eriti mu lähikondlastele) - hakkan rahunema:) Seda nimetatakse vist kuldseks keskeaks. Aina vähemaks jääb olukordi ja fakte, mis mind "kohutavalt närvi" ajavad. Aga eks sellevõrra on kõik ka kuidagi tardunum ja lootusetum...
5. Ma olen üles leidnud oma kaasteelised. Olen äraõppinud neid hindama mitte ühesuguste tõekspidamiste, vaid muude eriliste omaduste järgi.
6. Mu sitemeter näitab, et iga päev on mu blogis (nii hopside/kutside ning kõigest ja ei millestki) kokku keskmiselt 50 lugejat. Tõesti on hea meel selle üle! Esimesel blogimisaastal oli see arv vist ~15 või nii...
7. Kulutan vahest blogisid lugedes terve õhtupooliku. Niikaua, kui silmad valusalt kipitama hakkavad. Õudne jah, aga tõsi:)
Comments