Ma pole karsklane. Tegelikult...mulle väga ei meeldi see sõna. Karskus seostub pisut enesekontrolli rakendamisest tuleneva igavusega. Või siis piiripidamatusega. Aga öelda, et mulle meeldib vahetevahel juua, on vist kah imelik. Võõras pole ka liialdamine. Ilmselt olen emotsionaalselt seda tüüpi, kes lihtsalt peab omal nahal palju olukordi läbi mängitada. saama Muidu ei usu. Ja ei tea. Ühel lõunatunnil jalutasin mööda Vanalinna. Üle mitme-setme aja. Mööda tuttavaid tänavaid käies ja kangialuseid silmates meelestus nii mõndagi. Mitmed põnevad urkad ja lõbukohad on nüüdseks suletud. Aga see tunne meenus. See... melu, lõputu otsimine ja selgelt tajutav üksindus kõige taustaks. Kas midagi on muutunud? Väliselt ikka. Sisemiselt ka - lihtsalt... paaniline otsimine on asendunud kindlustundega. On väljakujunenud mingid väga selged viited ja teadmine. Mulle meeldisid kunagised õhtused koosistumised kaasaga. Ümber ümmarguse köögilaua. Laps magas. Me suitsetasime ja jõime. Tavaliselt segu või &q