Kõigest ja ei millestki

Uskumatu. Ma ei tee peaaegu, et mitte midagi... Pole sedasi ammu olnud. Aga väga hea on. Ainsaks kohustuseks hobuste hommikune tallilaskmine ja õhtuhakul välja. Täna magasin pärast talliskäiku mõnuga veel paar tundi... unenägudega ja puha. Loen. Lebotan päikese käes. Imetlen ja naudin sooja vihma. Kõigest ja mitte millestki võib sõltuvusse sattuda. Õhtul on kavas filmiõhtu - Klimt ja kui jaksan, siis ka Sügislegendid... Ahjaa, pojal oli vist elu esimene raadiointervjuu Raadio 2. Kuulsin seda talliraadiost:) Kontserdid on siiani hästi läinud. Homme lõpetab folki - tea ehk jõuan vaatamagi.

Tukastasin täna hommikul võrkkiiges. Olin endale teinud mõnusa pesa - padi, suletekk... V.Woolf`i Orlando. Olivia pole veel ju minuni jõudnud:( Tuul kiigutas, ajataju kadus... mõistsin E. poolt kirjapandud kirjanduslikku kujundit, et sillameistrid peavad olema eostatud maa ja taeva vahel... muidu poleks sellist mõtlemist... ja maismaid ühendavaid sildu. Kahtlemata mu puhkuse parim päev. Akvarell on pärit siit

Thela soovitusel riputan üles ka retsepti. Retsepti saatis mulle Kaja ja kasutan tema sõnastust, sest leivateoks on sooje sõnu vaja... I päev Ühesõnaga tahtsin sulle leivataigna esimesest kääritusest rääkida... Vala sellele juuretisele 1 liiter toasooja vett, lisa u kolmandik maltoosat (kui sul on. Kui ei, siis võib ka ilma teha). Siis hakka järk järgult lisama rukkujahu niipalju kuni tuleb paksema kama taoline mass. Mina segan vispliga, sest siis seguneb kõige ühtlasemalt. Seejärel katad nõu pealt rätikuga ja võiks panna veel peale mingi pleedi vms, sest kerkida tahab ta päris päris soojas. Minul on näiteks vannitoas põrandasoojenduse peal veel. Külmas ja eriti veel tuuletõmbega ta kohe üldse ei toimi. 6-12 tunni jooksul hakkab ta pealt mullitama või nagu vahutama. Kui näed, et on tekkinud peale selline vahutanud käärinud mass, siis on õige aeg edasi tegutseda, aga sellest siis juba homme hommikul. II päev Paksu vahuga käärinud juuretisele lisada 6 tl soola ja 2 dl suhkrut.

Sahkari talu köök lõhnas üle mitme aasta taas leivaküpsetamise järgi. Sain hakkama! Muidugi teeksin järgmisel korral mõned asjad teistmoodi, ent .... rõõm oli ikkagi suur. Edaspidi tahaksin küpsetada ka vormis ja maltoosat panen sutsukese vähem taignasse. Retseptis oli kirjas, et kolmveerand pudelist, aga ma hästi ei näinud kleepjast pudelist, kusmaal on kolmveerand ning sai pisut palju võitu:) Noja siis ma tahaksin muidugi ka seemneid, kreeka pähkleid taigna sisse hakkida ja katsetada pisut tavapärasest erinevat leiba. Kuidas see oligi - "... rätiku all palav leib...". Ohjah .

Ratsalaagrisse sõidab kaasa üksi, sest ilmselt ei talunud ma seekordset kuuma-külma vaheldust. Kurk on haige ja eile õhtul kruvis isegi palaviku üles. Mis parata! Kõik võimalikud/võimatud variandid läbikaalutud ning nutud nutetud. Treener soovitas, et ehk tulen reedel järgi kui haiguspuhang möödas... Nüüd keskendun hoopistükis leivateole. Hea inimese toodud juuretis ootab realiseerimist. Eks õhtul unistan Theoga kappamisest Mozarti ja Balmeri seltsis. Balmer on endine kolmevõistluse tipphobune. Tänaseks 17.aastane penskar. Aga endiselt heas vormis - õhtuti tabab teda vahest ennastunustav galopituju. Midagi samalaadset nagu siin kirjeldatud . Ta on Mozartile Theo äraolekul seltsis ning suvitamas. Muideks, Balmeril on võrratult imposantne tervitusmaneer. Ta häälitseb igakord, kui on lootust (i) koplist parmude eest talli varjule pääseda, (ii) kaera või müslit saada, (iii) kui talli siseneda. Otsisin tükk aega sõna, kuidas seda otsekui tõrrepõhjast tulevat kõrinat nimetada - " mug

Ja tulebki Tuhkatriinu loole punkt.

Täna on taas asjade pakkimise päev. Vaatan oma ratsavarustust üle... pesen ja harjan. Ligi 5 päeva kestev ratsalaager teeb meeled ärevaks. Tahaksin väga oma istakut ja tasakaalu parendada. Kindlasti ka midagi uut proovida kui seda on voltižeerimine ja lihtsalt ringis sõitmine. Äkki õnnestub hobusega koos ujuda?:) Ratsutamine on peen värk. Minuga on nii, et niipea kui ma püüan ülimalt fokusseeritud olla, siis ma tõmbun krampi ja olengi põnts-põnts sadulast väljas. Jalad jalustes valesti jne. Kui ma ometigi suudaksin end õigesti sadulasse istutada - nii, et põlv poleks lukus, kand all, ja säär liikuv. Samal ajal mitte ratset kiskuda ja käsi üles ja risti viia. Täielik "kõrgem matt". Ja isegi kui see kõik õnnestub, siis oleks vaja ka hobuse rütm ära tabada, eks ole:) Ja märguanded, millele tema on harjunud reageerima. Igal ju oma väike vigur küljes. Eriti neil, kes tunnis harjunud käima... Niisiis, olen lootusrikkalt skeptiline!