Kõigest ja ei millestki

.. hommik möödus t. tähe all. Joonistasin-mõtlesin-suhtlesin kõikvõimalikel teemadel-jälle joonistasin. Kuniks käis miski prõks. Taoliste prõksude jaoks olen varunud teatavad abivahendid. Tegin veel ühe prõksu ja syrah avanes. Pesumasin saab praegu vatti, sest õigustab ainsana mu tegevus(etus)t. Talliboksid veel ootamas. Heina vaja ette niita (vist?). Kuulan David Bowie`t ja lapin end:) Lugu tuletab mulle kõige muu kõikvõimsa ja püha taustal meelde, et Trianglil   (sry, ei leidnud viitamiseks postitust üles) oli see samuti ükspäev kavas:) King on Leedus uhke nimega mehega :)  Mina  olen koos oma lugude ja loomadega. Nagu ikka. Ja ... mis kõige tähtsam - syrah, rahh, ahh, hh...

Ongi aasta(d) möödas.

Üks viiv, mis viis mind äratundmisele - mu eakaaslasi on tabanud sama "haigus", mis mindki. Olulise väljaütlemine.Mitte endasse jätmine. Sain mõni aeg tagasi telefonikõne inimeselt, kellega teed aastaid-aastaid tagasi ristusid... tänu ühisele  kirele - Led Zeppelin`ile. Täpselt... tänu Zepile kohtusimegi. Olime koos sõbrannaga üsna inimtühjas piirkonnas päevitamas, kui äkitselt ilmus eiteakust sõiduk ja meie poole pöörduti küsimusega kas teate, milline ansambel mu plaadimängijas mängib?  Minu vastus oli õige:) Jäime aastateks suurteks ja eriskummalisteks sõpradeks. Kuigi... esmakohtumise järel läksime lahku, ilma et oleks kontakte vahetanud. Hiljem sain teada, kuidas ta oli päevi sõitnud linnas ringi, lootes mind juhuslikult kusagilt leida. Naiselikku eneseteadvust kõditav, muidugi. Kreisi värk. Aga. Sellest hetkest alates usun oluliste kohtumiste ettemääratusse. Uus elukaaslane, poeg ja tütar olevat tal nüüd. Maja linnas, maaelu suvemajas ja jätkuvalt edukas karjäär pa

Minu õpetaja on minu ema. Minu ema on õpetaja. Üks kindel asi siin ilmas:) Emps on sellest õppeaastast alates ametlikult pensionil. Lõpuks. Möödunud aastatel oli tema teeneid ikka vaja - õpetajate põud ja miskipärast ei tahtnud keegi Mulgimaa südamesse eesti keelt ja kirjandust õpetama tulla. Kohtusin mõned päevad tagasi emaga ja ta tundus reibas. Olin mures, sest õpilased ja kool on olnud ja on ilmselt ka edaspidi suur osa tema elust. Kohe hästi-hästi suur. Korjasime ploome mulle ja tema pinginaabrile:) Jajah... tänu ploomiaktsioonile õnnestus mul ema pinginaaber ära näha. Tagasiteel põikasin läbi... Uurisin, et kuidas ja mis... - ooei, olen täitsa rahul, meil on Taaduga koos niipalju tegemist! Isegi balletietendus lükati edasi, sest üritused-käimised ees. Novembris ilmselt lähme koos Metshaldjat vaatama. Mu esimesed mälupildid emast on seotud massiivse kirjutuslauaga. Hallikas, suure kupliga laualamp, vihikute pakk ja nende kohale kummardunud ema... Vahepeal raputas

Miks mulle meeldib blogimine?:) Vahest tuleb seda ikka meelde tuletada. Aga sellepärast et: saan täiesti vabalt kirjutada blogisse kummalisi mõtteid ja tsitaate. Nagu näiteks täna. "...Istudes vannitoas ja lakkides varbaküüsi, kuulsin läbi ventilatsiooniava sookurgede kurblikku kruugutamist..." Täpselt nii oli. Sookurgedel on sügiseti hoopis teine häälekõla kui kevadeti. Tervitused Leelole.

Selle nädavahetuse avastus oli Beyonce. Inimlik on ju tahta vahest miskit võimsat, pulbitsevat... peaaegu, et vulgaarset. Aga vulgaarsusest on asi kaugel, muidugi. Mulle tema hääl ja power meeldib - pole ühtki teist sarnast artisti. Jäljendamatu. Ei lämmata. Tüdrukute bändi suurus ja "disain" on samuti muljetavaldav. No men on the board:) Kui siis.. vaid tantsisklemas. Igatahes püüan imekauni kreoolitari show`st dvd hankida. Pole vist vaja mainidagi, et kaasa on samuti täiesti lummatud:)

Möödunud maagiline reedeõhtu andis võimaluse testida imelise rahu olemasolu või siis... selle puudumist. Ütleme nii, et arenguruumi veel on:) Õhtu eesmärk oli gaasileegil röstitud lammas. Jaagu retsepti järgi. Üleöö oli lammast hoitu punase veini, rosmariini ja muude ürtide sees. Liha tuli küpsetada just elaval tulel. Tänu sellele sai me pliit lõpuks valmisolekust kaugemale ja gaasiballoon on kaasa poolt õnnelikult installeeritud:) Jõudsin töölt siis, kui Jaak ja Kaja olid juba kohal. Kaja hakkis salatit ja minu hooleks jäi punaveini valimine. Külalisi tuli järjest juurde ja mind juba haaras hirm, et me ei mahu kõik kööki ära... Aga ma valitsesin end enam-vähem:) Nojah... kes ei tea - siis - olen nimelt see inimene, kel tuleb kerge paanikahäire kui külalisi rohkem kui kuus. Ma ei teagi, miks. Vist eelkõige seetõttu, et ma ei oska kõigiga võrdselt suhelda siis... Seekord oli meid kokku 8. Ja tegelikult pidid veel ka Rita ja Raul tulema, ent selle plaani rikkus keegi somm, kellel nad