Kõigest ja ei millestki

Sobivaim tänaseks päevaks, mu meelest. György Ligeti: Sümfooniline poeem 100 metronoomile

... on veel 24 päeva. Leidsin Thela aiablogist . Olgu see märgiks, et  kuulun ka nende ridadesse, kel lumelükkamine konti murdma hakkab...  Lisaks kummitavad  lumehirmud... Number üks hirm - hommikuks on maja lumme mattunud, uksed enam ei avane ja raadiot avades kuulen teadet saabunud jääajast või muuust sellisest. Number kaks hirm - öösel vajub katus sisse. Huvitav, kuidas neid hirme klassifitseerida - milline oleks korrektne foobia liik?:) Kaasal on suuremat sorti häda seljaga. Homme biopsia ja ultraheli. Röntgen ei näidanud midagi, aga juba kuujagu saab magada vaid tugevate valuvaigistite toimel:( Murelik ja hirmusegane talve lõpp (loodetavasti). Tähtpäeva tähistamine kaotas minu jaoks aktuaalsuse koheselt, kui märkasin teleris ülekannet palvuselt. No ei ole tõsiseltvõetav kui 21. sajandil "palutakse armu ja vabadust pühalt vaimult" ja et "rist valgustaks igavesti". Proovib see rist nüüd 24h-ks valgustada, eks ole. Nüüd taas lumekoristustöödele (va

Poeg tegi  eile õhtul üllatuse ja saabus koju! Meil oli elutoas tuisu tõttu vaid 14 kraadi plussi ja tema toast küte üldse väljalülitatud... Egas midagi, ühendasime jõud - toppisime ahju küdema, kamina puid täis ja lisaks veel puhur ja ..voila! magamaminekuhetkeks oli 19 plussi saavutatud. Aga tuisk mõjub kuidagi hästi...päev möödub mitte lesol lebotades, vaid voodis, teki all lösutades. Magame palju, teeme head süüa (vastavalt temaatikale - lumepallisupp!) ja hoiame hobusid tallis lume- ja tuulevarjus. Palju villaseid sokke, paksemat sorti hommikumantleid, sassis juukseid. Ilus värk. Tänane päev möödus peaasjalikult õues. Maru palav oli! Arvake ära - MIKS?:)

Pea nädal aega varakevadisel Saksamaal möödus vilksamisi. Nagu rongiaknast vaadates. Leeloga sain olla koos napid tunnid. Ent... kui (vanad?) hinged kohtuvad, siis ei oma aeg mingisugust tähtsust. Mul on Leeloga kohtudes just sellised tundmused... et tunnen teda juba väga kaua aega. Hea ja kerge on seltsis. Sõnu ja sõnumeid pole vaja palju vahetada... mõtted, mis jäävad väljaütlemata, on tajutavad ja mõistetavad. Viimasel ajal, üksi reisides kummitab mind üks tahe. Lennujaamas edasilendu oodates  ja sagivaid inimesi vaadates, olen tundnud vastupandamatut soovi kaduda.  Jah, just niimoodi.. võttes pilet tontteabmissuunas väljuvale lennule ja ära minna. Põgeneda kohustuste eest. Reeturlikult, ent vaid iseendale mõeldes. Tegelikult on ju hea mõelda, et selline võimalus ja valik on alati olemas. Kui ei oleks, oleks oluliselt õõvastavam... Lund muudkui tuleb ja tuleb. Tjah, see talv on ikka väga erakordne. Mina olen oma kohustuslikud soojustuselemendid leidnud... Küünlavalgus (eile s

Oli maagiline nädal. Aitäh, Leelo! Su üllatus oli mulle tõesti suur-suur tunnustus. Kolleeg ütles imetlevalt - on sul vast sõbrad, kes sind niiväga hoiavad! Kogu see pastelne küllus võttis mind sõnatuks. T.-d ka:) Ja püüan järgida Su kirjapandud, täpselt sõnastatud ridu... Aitäh! Aga jah... kuidagi kõik oli maagiline. Lõppeks sai vaadatud film "It might get loud" . Võluv ja minu jaoks lõpuni mõistetav. Film Muusikast. Sõnum, mis läbi stooride välja koorus oli loosungivaba ja üheselt arusaadav. Muusika ühendab inimesi. Muusika mõjutab inimesi. Hetk, kus White Stripe`i solist kuulab oma lemmikpala...Või siis Jimmy Page järjest enam vibratsiooni koguvat lugu . Või Edge mere ääres oma kajade ja efektikastidega... Nende inimeste pilk ja lakoonilised kommnetaarid on mulle rohkemmõistetavad kui enamik inimkeelset kastitäites A4-des, nädalast-nädalasse kanduvat müra. Ja Jimmy Page näeb lihtsalt VAPUSTAV välja oma pitsidesse kängitsetud must-valges kontrastis. Mustast on saan

Ema rääkis mulle kunagi, et kuuekümnendad/seitsmekümnendad olevat tõepoolest olnud kuldsed. Mitte vaid nostalgia, vaid inimlike väärtushoiakute, siiruse ja muu elamisväärse poolest. Olen temaga sama meelt. Muusika tõestab seda. Ähmaselt isegi mäletan seda aega...

Kuidas naisena ahmida endasse kasvõi korrakski õnnetunne ja rahu? Pead olema kahekesi. Saama toetada pea korraks teise inimese õlale. Sul on vaid kaks küsimust:  - kas ma olen ikka piisavalt ilus?  - kas ma olen  tark ja hea ?  Saades vastuseks kaks usutavat jaa`d tunned, kuidas kõik muu ei oma mingit tähtsust.