Kõigest ja ei millestki

Ongi kätte jõudnud aeg, mil pimedat ja valget aega peaaegu võrdselt. Aga organism on selleks kuidagi valmis - pole mingit suuremat ängi (veel), vastupidi - mingi eriline rahuolu on, otsides paksemaid salle, mütse, kindaid garderoobi nurgast välja. Mulle isiklikult väga meeldib tuule undamine korstnas ja pliidi all lõõmav tuli. Kusagilt on loetud "... ja pliidi all põles vurinal väike lõbus tuli..." vms. Vot just selline on minulgi hommikuti energiat ja valgust jagamas... Iga nädalaga muutub mets hõredamaks ja hõredamaks - kõik õhuline ja lendev kohitsetakse ära. Aga struktuur jääb. Omalaadne korrastatus, mida vaid tuuleräsi eksitab. Lõppude-lõpuks on vähema kui 5 kuu pärast taas kevad. Las loodus puhkab.

Hiliskevadel tabas mind Jung-Myers-Briggs´tüpoloogial põhinevad isiksustesti tegemise buum. Tundus kuidagi adekvaatne test. Kopeerin ka siia - ehk kedagi huvitab veel? http://www.humanmetrics.com/cgi-win/JTyp es2.asp  Minu tulemuseks oli INFJ. Mõnevõrra üllatav, ent tegin suve lõpus uuesti ja sain sama tulemuse. Eesti keeles saab erinevate tüüpide kohta lugeda: http://www.hot.ee/types/Le hed/Tyybid/infj.html

Tulpidele uus peenar tekitatud - check Tulbid mullas (erkpunased ja punase/valgekirjud)- check Nartsissid ka  (kollased ja valged)- check Hostad ja rabarbrid mahalõigatud - check

Minu jaoks on hobidega tegelemine (no antud hetkel ujumine, muidugi:) teatavat laadi eskapism. Põgenemise soov ümbritsevast reaalsusest, kohustustest, kummitavatest probleemidest, üksildustundest... Samas tekitab hobiga tegelemine omalaadse silmitsiseismise iseendaga. Just me . Ise püstitan eesmärgi (loen täna selle raamatu läbi, ujun 1000 m, lähen ratsustama jne) ja ise täidan selle. Kindlasti on uuritud sotsiaalpsühholoogia valdkonnas inimeste kogunemist gruppidesse mingi hobitegevuse läbiviimiseks - matkamine, aeroobika, seltskondlik pidu, klubitantsimine jne. Et.... taolisel kujul eskapismile annab lisaväärtuse "õlatunne", mida liigikaaslaste kohalolek toodab. Minu hobid kipuvad olema üksildast laadi. Et... mida aeg edasi , seda rohkem meeldib olla iseenda seltsis. Kõlab ehk häbematult, aga nii on. Kummastav, ent võistlemissoov ei ole seetõttu kuidagi pärsitud. Vastupidi, ikka tahaks mõõtu võtta:) Eile, ühel üritusel käies, kohtasin ea- ja sookaaslast, kes nägi väga he

...ehk kuidas vabaneda mõttetööst. Olen sel sügisel enese jaoks (taas)avastanud ujumise. Sedakorda võtan seda tõsisemalt kui lihtsalt suplemas/saunatamas käimist. Püüan vähemalt 3x nädalas basseini jõuda. Teate, hea on ja hästi mõjub. Vähemalt mulle sobib - praegu veel nahk kannatab kloori jms. Peamine on aga enesetunne pärast ujumist - see on tõesti mõnus ja relax. Enesesundimine pole teadagi kerge. Aga kuidagi on nii läinud, et ujumispäevad on kujunenu vaatet parimaks nädala osaks. Füüsiline vorm paraneb samuti. Kui esimestel kordadel oli tegu, et 700 m täis ujuda, siis praeguseks hetkeks olen suuteline (mõningate nõrkushetkedega) ~25 min jooksul rinnuli 1000m läbima. Siis teen lõdvestuseks paar hästi aeglast otsa ja seejärel kobin hot tube `i mõnulema. Peamisteks plussideks on taandunud lihas- ja  (küünar)liigeste valu ja absoluutselt tühi pea. Kujuneb nii, et sa ei mõtle suurt millelegi muule, et kui mitmes ots parasjagu käsil on...:) Miinusteks vast see, et basseinini tuleb

Nägin täna esmakordselt tohtut  rändlinnuparve "Jüri ringi" kõrval asuval põllul. Suurte gruppidena tõusti taevalaotusse, et moodustada kolmnurki. Segadus ja rüsin, ent ilmselt vanimate olijate eeskujul saavutati eesmärk ja peatselt oli pilvedealune sik-sakke täis. Ülev vaatepilt. Vist üsna harv ka, sest see kõik toimus üsna lühikese viivu jooksul. Polegi elu jooksul sellist pilti näinud. Tänavu oli palju linde Eestis pesitsemas - ehk seetõttu? Või oli see mingi apokalüptilise tähendusega? Midagi on toimumas looduses ja loodusega. Mingi tasakaal on paigast nihkunud. Nädalajagu tagasi koertega metsaretkele läinud, ei leidnud enam armsakssaanud kasesalu eest. Lageraie. Eraomanik oli ilmselt suures rahahädas. Ka üks uudisnupp teeb ärevaks - tundub, et Eestimaa roheliste esimeseks meheks on isik, kelle mõtteid produtseerib malts või sammal .

Olen  päikesekummardaja. Mitte küll sedasorti, kes end esimese kevadpäikesega pruuniks praadima asub (nooremana oli see miskipärast väga oluline), aga  - kuldsed kastemärjad  hommikud kirgastavad mind igas mõttes. Mul on tohutult hea meel, kui on võimalus ja aeg olla mõnda aega lihtsalt päikese paitada. Mure hajub ja rahu tuleb. Sügisene päike on eriti pehme ja hooliv, eks ju. Ja alati on natuke kahju ka, et... ei tea, millal on järgmine kord.