Kõigest ja ei millestki

Uus võrkkiik on platsis. Ilmastikukindel. Vana pidas ka ausalt vastu ~3 suve. Praegune on selline, kus saab end mõnusalt teki sisse kerra tõmmata - äärtest moodustuvad katted. No jumalik! Kiigutad end vaikselt ja ... ilusad mõtted tulevad.  Nagu ikka maa ja taeva vahel olles. Õhku on vaja! Ja avarust. Muidu mina ei mängi:) **************** ... ja imehea okroška tuleb kui sama kogus hapupiima või keefiri segada hoopis hapukurgi, riivitud peedi (keedetud) ja küüslauguga!

Teine superkook tuleb Krentu blogist  ja maitseb väga Majahaldjale. Sobib ümmarguse vormiga küpsetmiseks. Selline mõnus nädalavahetuse kook. Lihtne rabarberipirukas (Rabarberikoogid ja -magustoidud) Tainas: 150 g võid 3 dl jahu näpuotsatäis soola 3 sl vett Täidis: 300 g tükeldatud rabarbereid 1 tl kaneeli 2 muna 1,5 dl suhkrut 30 g võid 1 sl jahu pealepuistamiseks tuhksuhkrut Näpi või, jahu ja sool purutaoliseks massiks. Lisa vesi ja sõtku tainaks. Suru tainas vori põhja ja äärtele. Küpseta 200 C juures 10 minutit. Lõika rabarberid 2 cm tükkideks ja kata nendega koogi põhi. Puista üle kaneeliga (see koht läheb mul alati meelest ära, seega puistan peale, nagu pildiltki näha, aga otse rabarberitele on palju parem). Sulata või. Vahusta munad ja suhkur, lisa sulavõi ja jahu. Vala segu põhjale ja küpseta veel 25 minutit. Puista üle tuhksuhkruga.

Suvepeoks sai kodustatud üks mõnus ja suur koogiretsept. 10-le inimesele jagus ja kõik kiitsid, et hea. Pole liiga magus, vaid suussulav ja mahlane. Leidsin retsepti guugeldades siit : Puru: 200gr võid 2 kl jahu 1/2 tl küps. pulbrit 1 kl suhkrut Täidis: 2 pakki kohupiima(teraline parem) 1 pakk hapukoort(500ml) 6 muna 2kl tükeldatud rabarbreid, vaniljesuhkrut, ja suhkrut (mina panin fariinisuhkrut). Puru teha nagu ikka ja siis segada omavahel kohupiim ja hapukoor. Munad lisatakse ükshaaval ja kõik segatakse omavahel hästi läbi.2/3 purust läheb küpsetuspaberiga plaadile, siis kohupiim ja sinna peale rabarbri tükid ning nendele raputada vaniljesuhkrut/suhkrut ja lõpuks ülejäänud puru. Küpsetada u 200 kraadi juures kuni hakkab jumet võtma ehk kollakas/pruuni tooni saab ning kui enam vedelat olekut koogi keskel ei ole(kergelt pehme peab jääma sest muidu liiga kuiv)   Kirja panin originalretsepti aga ise olen teinud puru toppelt koguses, sest täidist on päris palju(kook jääks

Ma olen nüüd veendunud, et uus algus on võimalik. Tegelikult ei ole midagi muutunud. Aga see "mitte midagi" oli vaja üles leida. Ja.... raske, tõesti raske on endas setitada teistsugust maailmapilti. Sellist, kus kõik polegi vaid must-valge. Kus on palju pooltoone ja neist moodustuvaid spektreid. Õpin seda iga päevaga. Et aeg vaid otsa ei saaks! Ega oskagi sõnadesse panna, mida tunnen. Nagu looduse või muusika kirjeldamine...

Kirjutamine on kevaditi vist kurjast. Värve, lõhnu, aistinguid on sedavõrd rohketes mustrites, et nende vahendamine tundub mõttetu ja küündimatuna. Täna tundsin, et tahan kirjutada - blogimissõltuvus, ms muud...:) Aed edeneb. Meie aed pole vist eales nii õiterohke olnud kui tänavu. Sügisel mulda pandud tulbid ja nartsissid õilmitsevad täies ilus. Liiliad ja iirised punglevad. Suvelilled ootavad veel peenrasse istutamist. Mõtlesin, et kui viimane eksam koolis tehtud, et siis. Kasvuhoonesse sai tänavu 28 tomatit, 4 paprikat ja 4 kurki. Basiiliku suskasin samuti klaasmajja, istutasin klumpidesse nagu Thela kunagi soovitas. Mu aiavilja peenar on suhteliselt väike. Seda kahel põhjusel: tänu koertele on vaja tarastatud ala ja juurtest kasvanud viljad viib minema mügri. Seetõttu olen viimastel aastatel külvanud vaid herneid, salatimaterjali ja tänavu ka avamaa kurki. Uustulnukana istutasin Hansaplanti õpetussõnade saatel  3-aastase seemnest kasvatatud spargli. Näis,kas koduneb talu mul

Palju rahutuid mõtteid on mahtunud viimastesse päevadesse. Õigemini öödesse, sest haigusevimm ei lase rahulikult täit ööd unes viibida. Ma polegi nii haige vist olnud mitu aastat. Mis omakorda tekitab väikest paanikat, sest nõrk olen ja ei jõua mitte midagi. Arvuti ajab iiveldama. Samas ei saa kuidagi näppe paigal hoitud. Majahaldjale ei jõua kuidagi pärale, et kuidas mina nüüd nii uppis. Teistele lähikondlastele ka mitte. Nojah, üks päev möödus peaasjalikult voodis tõesti. Üle ei lähe, hädasid tuleb järjest juurde. Ja õues on ilus päike. Ja mina vahin ühte punkti. Mõtteid õnnestu selle ümber koondada. Neid on liiga palju ja laiali. Mitmendat korda avastan, et Majahaldjas minuga räägib, ent ei suuda meenutada loo algust...:) Hea, et lõpugi kinni püüan. Sisu püüan tuletada.

Puhkuseni on jäänud loetud päevad, ent organism otsustas juba eelmisel nädalal alla anda... Vihkan antibiootikume. Täpselt selline tunne, et manustad mõõdetud annustes mürki endasse. Vaatan magamistoa aknast, kuidas linnud aias ringi sahmivad, uputan end internetti ja tunnen, kuidas iga päevaga nõrgemaks jään:) Tõeline liha suretamine... Püüan sundida end koolitöid kirjutama - lademetes referaate ja esseesid vaja toota. Ja raamatuid vaja lugeda. Juhtimisalaseid :P No ei suuda ma taolist kirjandust kristalse tõe pähe võtta. Või pole mulle head raamatud kätte sattunud. Tänaseks normiks on näiteks Robert Burns`i "Edukas delegeerimine" . Iseenesest täitsa hästi kirjutatud, ent ... krdi närvi ajab, kui päriseluga paralleele hakata tõmbama. Vägisi lähevad mõtted sellele, kuidas sind ennast juhitakse ja sulle delegeeritakse:) Ja leiad, et mõni inime peale delegeerimise muud ei teegi. Viletsa delegeerimise, mille eest õpik suurte hüüumärkidega hoiatab. Niiet paras stressikirjandus. M