Kõigest ja ei millestki

Appike, kas on võimalik et esmaspäeval tahaks juba nädalavahetust? :) No täna oli täielik nullpäev. Ajud olid nagu tsementeeritud ja nagu kiuste oli juhtkonna koosolek. Loetelu jätkuks - silmad jooksid vett - vigastasin eile kuuseoksi tuues. Keset ööd ärkasin kurjakuulutava telefonisõnumi peale ja visklesin  paar tundi unetult. Ja hommikul olin pettunud, et maa ei olnudki valge lumevaiba all.-Nii lootsin! Ja koolitööde valmis vorpimine võtab kahtlaselt kaua aega. Ei suuda kuidagi kontsentreeruda. Mannetu värk, ühesõnaga. Metsikult käib hetkel närvidele, et päikest ei ole.

Esimesed nädalad uues töökohas on möödunud linnutiivul. Uskumatu, ent tõsi - 01.detsembriks olen firmas olnud juba 1 kuu!  Number üks asi positiivse poole pealt on - seltskond. Inimesed, kellega iga päev kokku puutun inspireerivad.... Tunne, mida ma pole hulka aega tundnud, tõepoolest!  +-märgiline on ka töötingimused ja - sisu.  No ma ei julge veel eufoorias olla, ent pärast viimaste aastate kogemusi julgen küll öelda, et tegemist on tööga, mida vaimusilmas ette kujutasin. Eeldab detailsust, ent ka suure pildi tajumist.  Ja konformismiga pole midagi pistmist. Iga päev õpin midagi uut ja saan oma ala ekspertidega edasise üle nõu pidada. Uus hingamise rütm mulle igatahes sobib. Suur kollektiiv samuti. Kõikidega pole veel kokku puutunud, ent küllap jõuab seda teha. Kui mitte enne, siis ühisel jõulupeol, mis tänavu Glehni lossis. Nädalavahetuse veetsin perekondlikus ringi vanemate juures. Poeg rääkis vahva loo kõnekäändude tähenduse muutumisest aja jooksul. Ta oli osalenud loengus,ku

Kellakeeramine on viinud õhtutest valguse. Sestap üritan hommikuti, enne tööleminekut kopsud maa- ja metsaõhku täis tõmmata. Esimesed hallaööd panid metsa tarduma ja krõbisema. Linde polnud. Täielik vaikus. Vaid koerte ja minu astumise hääled. Ühel hommikul, kodust lahkudes vaatasin juhuslikult üle õla tagasi.... ja tardusin isegi. Koduõu oli vasttõusnud päikese kullasäras, taamal päevitasid hobused... samuti tardpoosis....ja kõnniteel istusid liikumatult mu kaukad. Jah. See jääb meelde surmatunnini ja kunagi näen seda pilti, usun sellesse.                                                 THEO                 MOZART                                                                   BO                                                                   NH                                                                   AM                                                                    BE                                                                    TT                

.... meenus täna hommikul, et mu endised kolleegid avalikust sektorist tõid mulle lahkumispäeval südamesse pugevad kingid. Purgitäis päiksekuldset kõrvtisasalatit (hand made, of course) ja linasesse kotikesse pakitud pärnaõied, Saaremaalt. Oma korjatud. Nunnumeeter on täna põhjas. No mis teha....:) Ja muideks, praegu tasub hommikuti varem ärgata. Isegi minusugune unimüts saab sellega hakkama.... Siis jõuab enne tööle minekut valguses olla. - Üsna mitmed hommikud olen seda kasutanud ja kaukadega metsatuuri teinud.Jätkub terveks päevaks. Uus töö on põnev;)

Juba kolmapäev. Aga kahjatseda pole midagi, sest ilmad on olnud sõna otseses mõttes kuldsed. Tunnen mõttes kaasa kõigile, kel pole võimalik võtta ette jalutuskäiku sügisrüüs metsa. -  Milline tasakaal, kord ja seaduspärasus valitseb! O Olen püüdnud end kohustustevabalt tunda ja suuresti on see ka õnnestunud. Olen kõike teinud... natukene. Lugenud-magistritöö kallal nokitsenud-veini joonud-hobustega tegelenud-niisama laiselnud. Mõned hetked olen lihtsalt koplis hobude juures istunud, imetlenud neid, ruskaa (soome k) ja päikesepaistet. Kasvuhoone on ka korrastatud:) Üks kurvem asi ka. Et otsustasin ühel inimesel lasta minna.  Hobustega tegelemist puudutab see teema... Tunnen end halvasti, ent arvan et talitasin lõppkokkuvõttes õigesti. Ka teised pereliikmed arvavad nii. Vahest on lihtsalt nii, et igaühel on aeg edasi liikuda ja midagi muud teha. Seda, mis teda köidab iga päev... mitte vahete-vahel. Vaid nii tuleb rahulolutunne (mis siis et üürikeseks ajaks, aga noored seda ei

10-tunnine unemaraton ja kiire spurt talliriietesse ning õue:) Tavaliselt saavad hobud juba 7-8 ajal koplisse, ent nädalavahetuseti enamasti mitte. Kuna laupäeviti algab mul üks loeng 8:15, siis keskendun õigeks ajaks kohale jõudmisele ja vabastan hobud alles 10 paiku, kui tagasi jõuan, Pühapäeval aga tahaks lihtsalt kauem magada. Hea uni on oluline. Puhastab mõtteid ja annab jõudu. Energia hakkab tasapisi tagasi tulema. Ja ainus nipp selleks on tegelikult enda käigushoidmine. Vahepeal tuleb lihtsalt teha ainult neid liigutusi ja tegevusi, mis endale  väga meeldivad. Siis jaksad ka teistele endast anda. Tänavune sügis on taas kuldne... Siiani on muru täiesti roheline. Abikaasa isegi niitis veel möödunud nädalal. Mets on veel värviline ja rajad läbitavad. Nii hea on olemas olla!