Kõigest ja ei millestki

Olen viimasel ajal täheldanud, et paljudele inimestele meeldib afišeerida oma uskumusi ja veendumusi. Pean ütlema, et see häirib ja segab. Miks? Eelkõige seetõttu, et tunnen end ebamugavalt kui keegi sedasorti hingelist striptiisi teeb. Oma uskumused ja veendumused on sügavalt isiklik asi, leian. Isegi intiimne, kui soovite. Mulle meeldib "kognitiivne privaatsus". Kui avalikus ruumis visatakse õhku teema, mis tegelikult puudutab iseenda uskumusi ja tõekspidamisi, siis tunnen end sügavalt puudutatult. Eriti kui on tegemist pornograafiliselt detailse kirjeldusega. Mul hakkab siis halb. Iiveldamaajavalt.

Naljakal ajal elame. Olen viimasel ajal juhtunud telekat vaatama ja sattunud peale "ühiskonnas käärivatele protsessidele Teleka vaatamine on muidugi ilmselge viga. Ma koon praegu meeleheitlikult, sest see meeldib mulle ja telekast jooksvad talk-show`on vahelduseks oma mõtete- ja kudumismustritele. Aga jah, nüüd ma siis vähemalt tean, et uus ajalugu on sündinud. Selgub, et  Ed.Bornhöhe, M.Metsanurk, Ed.Vilde jt eestlaste muistsest vabadusvõitlusest kirjutanud on  meisterlikult ekspluateerinud ja võimendanud ilukirjanduslikku väljamõeldist. Eks tule selle mõttega edasi elada. Et midagi ega kedagi polegi olnud. Huviga ootan, kas minu eluea jooksul muutuvad ajalooliseks väljamõeldiseks ka Suur Isamaasõda (tegelikult see ongi juba valeks tunnistatud nimetus) , Stalingradi lahing, Leningradi blokaad ja muud kunsti-, muusika-, filmi- ja kirjandusvaldkonda ohjeldamatult "toitnud" sündmused.  Ohjah, no mis ikka teha. Miskit peab ju kabinetivaikuses välja hauduma ja ega ee

Usun... sellesse loosse:)

Kurblik aastavahetus kiskus lõbusaks kohe, kui Tahko suusamäed paistma hakkasid.  Tegelikult saabusid helged hetked juba Viini filharmoonikute uusaasta kontserti kuulates. Radetzky marss 2013 on taas lahti löödud! Tänaseks olemegi Tahkos ühtekokku kaheksakesi uue aasta seltsis harjutanud. Mida keegi iganes...:) Mina näiteks seda, et päris vahva on aegajalt segasummas elada. Õnneks on ka piisavalt privaatsust oma toanurgakese näol. Igatahes - kuidagi mõnus oli uue aasta saabudes kodust eemale sõita ja pikki pühi selle võrra veelgi pikendada. Tunnen end igatahes igati krapsakana. Uued katsumused ootavad ju ees. Ahjaa, suusahuvilistele - Tahko on igati arvestavate nõlvade ja laskumistega suusameka. Pubide hinnad on küll kallimad kui Austrias, ent radade kvaliteet on väga hea. Erilisi tõstukite järjekordi ei täheldanud ka. Laskumised on valgustatud kuni kella 19:00ni ja mõne uduvinese päeva tõttu ongi targem sõidumõnu kätte saada kunstvalgustatud ajal. Aga muidu - ikka kõikse pa

Las seekord räägivad aastalõpu eest pildid:) Soovin kõigile  rõõmurikast uut aastat!

Ei tule veel aastalõpu postitust:)  Olen küll usinalt pilte klõpsinud siit ja sealt, ent tänase pärastlõuna veetsin hoopis ujulas üsna proosalisel põhjusel. Hommikul ei saanud õieti voodist väljagi - sant mis sant. Seljavalu. Uskusin teadvat, mis mind aitab: capsi-cam salv, saun, ujumine, mullivann...  Ujuda oli tõepoolest piinavaba. Mõnus vaheldus pühadesöömale ja hobuste kantseldamisele.  Rahvast oli parasjagu, radadel ca 2-3 inimest. Ujula, kus käia armastan, on kenasti sildistatud, et kus ujutakse, terviseujutakse ja lihtsalt supeldakse. Olen aastaid ujunud ja seega on tempo kiirem kui terviseujujal.  Sestap valingi tavaliselt ujujate raja, kui seal just mõnd eriti kiiret meesujujat ees pole - ei taha ta tempole ette jääda. Kahjuks aga olin täna kahe teise ujuja seltsis, kellega kokku kippusime põrkama.  Enam-vähem saime hakkama, kui nad mõlemad (mees ja naine) konna ujusid, ent üsna pea nad väsisid ja hakkasid selili sulistama ehk suplema.  Vähe sellest - na