Kõigest ja ei millestki

Traditsiooniline aastalõpupostitus jäigi olemata.  Traditsioooniline aastaalguse oma samuti.  Kuigi... kõik on kulgenud vägagi traditsiooniliselt.  31.detsembril kodus, alates õhtupoolikust ainsa kahejalgsena.  Väga ilus õhtu oli, kusjuures.  01.jaanuari Radetzky marsi lõi lahti Zubin Mehta, keda läinud aastal ka oma ihusilma ja kõrvaga ära sain kuulda&näha.   Kullaproovi märk on tänavusel aastal juures nii ehk naa. Genesise särgis mees tähistab oma esimest juubelit. Oleme mõlemad põnevil, sest ikkagi... üle poole oma eludest oleme ju koos veetnud.  Kulda ja karda teile kõigile, kes siia veel satuvad! Näis.   

Mina olen koleelu vastu. Me oleme ju siin, et õppida ja areneda. See on teekond. Pikk või lühike -  pole meie teha. Koleelu kirjeldades ja jäädvustades loome sellest miskit subkultuuri laadset. Sellise, millest toitub kolemeedia, kolekirjandus ja teised koleelu žanrid. Need mustrid ei aita, ravi ega õpeta neid, kes seda vajaksid, aga võivad haige(ma)ks teha iseend.

Päike pole end terve nädal eriti näidanud. Seetõttu tundub tänane pühapäev kevadehõnguline.  Taevas on helesiniseid laike täis... Aasta pimedaimal ajal on see nagu kingitus! Torm meid tänavu väga räsinud pole. Muidugi, pühapäevane jalutuskäik metsa on veel tegemata ja eilse marutamise tulemused üle vaatamata. Aga elekter jäi alles ja koduümbruse puud on püsti. Pühade-eelsel ajal "satun" koos sõpradega paar korda linna "pimedatesse katakombidesse"  ekslema. "Vanadest aegadest" jäänud kihk. Igakord jäävad need tripid lühemaks. Inimesed ja rutiinseks kujunevad olukorrad väsitavad. Pigem olen pöördunud kohvikute usku, kus kohtuda ja vestelda põhimõttel "üks inimene korraga". Ja ka selliseid kohtumisi on detsembrikuusse jagunud.  Kirgastavaid ja meeldejäävaid. Erakordsete ja kordumatute inimestega. Valgust jagub. Kaugel see pööripäevgi.  Mulle meeldib Tõnu Õnnepalu blogist leitud iseloomustus käimasoleva kuu kohta - "..sügis on lä

See on vist aja (vanuse) märk, ent ma ei ole kunagi oma kehale suuremat tähelepanu pööranud kui praegu. Muidugi on olnud erinevatel kümnenditel  "põdemisi" ja rahulolematust oma figuuriga, ent sellega ka piirdusin.  Ei hakanud seetõttu metsa all sörkimas käima või mitmed korrad nädalas treeningsaalis higistamas. Ühelt poolt ei pakkunud mulle taolised liigutamised absoluutselt pinget, pigem tundsin end ebameeldivalt. Teisalt, ilmselt oli mul veel selgelt meeles "põdemised" keskkoolipäevilt, kui end peegli abil liiga kõhnaks ja vormituks tunnistasin. Noh, ja nüüd, alates balleti ajaaarvamist, olen jälgin oma kehaga toimuvaid muutuseid suure õhina ja respektiga. Püüan mitte "hulluda" ja sattuda toitumisgurude ja kehakummardajate sekti, ent imetlen siiski, kuidas lõtvade/võdisevate padjakeste asemele ilus pikk lihaskond  on hakanud vormuma. Sellistesse kohtadesse, kus neid pikka aega näinud pole.  - Õlavööde, käsivarred, reied. Need on ka kohad, mis

Mulle sigines kirjasõber, kellega sain lõpuks ometi muusikast kirjutada ja erinevaid viiteid vahetada nii palju, kui süda kutsus. Minu personaalne dj - nii ta soovis, et teda võtaksin..:) Meie muusikaline maitse kattus ~60%. Mittekattuva osa moodustas minu süvahuvi klassikalise muusika vastu. Temal oli selle asemel klubimuusika. Vahepeal vestlesime ka ilmaelust. Kuni poliitikani välja. Isiklikust elust vähem. Kuigi, mõningaid fakte vahetasime... Täitsa ilmsüütuid.  Aga juhtus. Hakkasin tema kirju ootama. Tema vist minu omi ka, igatahes lõpuks veetsime (ju siis üksildased) nädalavahetused virtuaalselt lobisedes, teineteisele saadetavat muusikat kuulates ja veini juues. Ainuke "päriselu" element oligi vein ja  kuna ühel korral sai sellega ka liialdatud, siis tundsin ka tõelist pohmelli.  Sürreaalne, ent muljetavaldav. Kas läbi muusikamaitse on võimalik teist inimest tundma õppida? Tema hingeelust aimu saada? Kas hea muusikamaitse õilistab inimest?.. Sellele

Kunstnike südamed on õrnad. Olgu muld talle kerge. http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1857863