Mulle sigines kirjasõber, kellega sain lõpuks ometi muusikast kirjutada ja erinevaid viiteid vahetada nii palju, kui süda kutsus. Minu personaalne dj - nii ta soovis, et teda võtaksin..:) Meie muusikaline maitse kattus ~60%.
Mittekattuva osa moodustas minu süvahuvi klassikalise muusika vastu. Temal oli selle asemel klubimuusika. Vahepeal vestlesime ka ilmaelust. Kuni poliitikani välja.
Isiklikust elust vähem. Kuigi, mõningaid fakte vahetasime... Täitsa ilmsüütuid.
Aga juhtus. Hakkasin tema kirju ootama. Tema vist minu omi ka, igatahes lõpuks veetsime (ju siis üksildased) nädalavahetused virtuaalselt lobisedes, teineteisele saadetavat muusikat kuulates ja veini juues. Ainuke "päriselu" element oligi vein ja kuna ühel korral sai sellega ka liialdatud, siis tundsin ka tõelist pohmelli.
Sürreaalne, ent muljetavaldav.
Kas läbi muusikamaitse on võimalik teist inimest tundma õppida? Tema hingeelust aimu saada?
Kas hea muusikamaitse õilistab inimest?..
Sellele viimasele andis üks tuttav kunagi hävitava vastuse - Hitleril oli ju teadupärast ka hea muusikamaitse ja vaat, mis ta tegi.
Mis edasi? Kuna siit korraks juba lipsas läbi "lõpuks", siis jah - praeguseks on lõpp ühiselt kokkulepitud pausi näol. Umbes nii nagu heade asjadega kipub olema. Eriti, kui nad fluidumi faasist ei väljugi. Aga olen hämmingus, sest kogemus oli lummavalt võimas. Olgu üles tähendatud, et elu parim virtuaalne kogemus. Vürtsitatud muusikaga ja looritatud salapäraga.
Vähemalt mina jään seda pausi lingvistiliselt mäluma - et kas paus on lõpp või ajutine peatuspunkt enne järgmist faasi. Eks aeg anna arutust. Mitte kunagi ei või teada... Elu ime.
Comments