Kõigest ja ei millestki

Noored tegid tüki ära - hankisid endile ühise pesa.  - Avara katusealuse pinna. 2 rõdu ja vaade järvele. Vana kodu juures tegid nad suurepärase loomingulise etteaste vana tamme all, millest üheks ööks sai pirnipuu. Peaaegu nagu Soul Tree . On imetlusväärne,  kui 2 inimest leiavad teineteist elus ja töös ja... Oleme sel kevadel ühe teisegi pesa lummuses. Kolmikud hiireviud. Olgu üles tähendatud.

Mõni päev kohe on nii, et tahad lihtsalt olla. Ei tööd, ei muud. Mingid kummalised asendustegevused vaid nagu internetisurf jms. Aga pagana mõnus on niimoodi. Teades, et saad seda endale lubada. Unistamist, omaetteolekut, testide tegemist, analüüsimist,  mõtlemist mitte millestki vaid kellestki, ebaregulaarset söömist, magamist, ärkamist... Vastutustundetult. Vahid pilvi ja sealt joonistatakse sulle hobuseraud. Võtad purgist lusikatäie mett ning märkad, et vedel osa valgub "südamekujulisse kraatrisse". Tead, et oled ise kõike soovinud ja nüüd niimoodi ongi. Ühel, eriliste tegevusteta päeval.

Pidev hobuseilm on, st tuult, palju tuult ja vähe putukaid. Kapuutsid ja sallid on vist tänavuse suve trend.  Pluss  maa kuivusega kaasnev tohutu niisutamine ajatajatele.  Aga muidu on mõnus. Sest sees on hea ja kindel tunne. Selliseid kohtumisi on ikkagi vähe, olen mõistnud.  Vaid mõned kogu elu jooksul. Kui rändajate teed ristuvad. Pole mingit põhjust eufooriaks või plaanide tegemiseks. Kui väga hea ja vaba olemine! Lihtsalt äratundmine ja kulgemine nii kauaks kuni tee otsa saab.

Ootame suve. Soojust ja päikest. Rõskust ja pimedust on ju küllaga olnud... Ja kui kristalselt aus olla, siis tahaksin ka boots id ja püksid vahetada s uvekleitide vastu. Jah, mul tõesti on suvekleite nii- ja naasuguseid :) Heietame ühe saare avastamist. Teise peatüki algust. See on ikka ootamatult imetabane, kuidas elu pöördeid võtab.  Vestlesime  Sisyphose müüdist . Üürikesest õnne- ja rahulolutundest. Kui kaua kestab üürike ? Hetkel juba 24h täis. Õnn ei tunne kella ega aega, ilmselt.

Must on minu värv. Oonüks. Sõitsin oma mustaga täna teisele mustale sisse. Õnneks ei miskit hullu ei inimeste ega sõidukitega... tipptund ja mu ees äkki peatunud auto.  Kindlustusega väheke asjaajamist. Aga esimest korda kogu mu juhistaaži jooksul. Tavaliselt olen kohe blokki saanud. Aga täheleapanu  oli ringteeliiklusel ja vasakul. Kolleeg sõitis täpselt minu järel, sest tuli hobusesõnniku järgi :) Tal olid vajalikud blanketid ja teadmised, kuidas asjad käivad. Naljakas, võtsin kõike väga rahulikult. Konstruktiivselt :P Rääkisime eile pikalt R.-ga telefonitsi. Vahepeal oli tal see väljas ja muidu oli ka peidus. Tean, et seda on talle vaja nagu hapnikku. JJ filmist. Tema uuest väljakutsest akadeemilise õppejõuna. Analoogsüntesaatorist, mille ta endale hankis. Sellest, et me pole nii kaua näinud. Märtsis viimati. Ta muideks kahtlustas kohe, et ju ma siis armunud.  Lõppeks otsustasime, et lähme tuulutama end "pimedatesse katakombidesse".   Momentum  - arendame

Kuradi-kuradi-kuradi hea! Lummav.

Extreme ja Nuno olid mu juuni alguse elamused. Ülelahe käimine muidugi ka.  Soomlastel on oskus meelde jääda.  Rahvuslik eripära. K. tuhnib peadpidi esoteerikas, ent mind see huvitaval kombel ei häiri.  Sumisegu lilleorgudes ja alkeemikute õpitubades, kui sobib. Usun, et melomaanlus soodustab tolerantsust ka muus vallas. Ja tegelikult on inimene alati kõige olulisem, sõltumatult tema vaadetest ja tõekspidamistest.  Pealisehitus jääb aluseks :) See, mis tõmbab või tõukab on hoopis muu... Päristegelikud hetked kulgesid eile õhtul mu ammuigatsetud filmi seltsis. TV1000, mis paar kuud ka metsaäärsesse jõudnud, pikendab fluidumit ja lubab eriliste hetkede osaks saada.  Selle filmi märksõnadeks on kahtlemata muusika, interjöör, valgus(ed), Tilda. Muusika ikkagi kõige-kõige. Muusika suunab nagu muuseas tähelepanu dekadentlikule segadusele ja paarile piinlikult korrastatud detailile (muusikariistad, raamatud, generaatorisüsteem). Äratundmine. Kuidas mul on ve