Kõigest ja ei millestki

Lähedus on minu jaoks on olulisim tundmus siinilmas. Habras ja kättesaamatu enamasti. Aga ma ei lepi vähemaga kui päriselt kombatava ja tunnetatavaga.  Päriselt ka. Olen täheldanud, et paljudele sobib end samastada olukordade ja sündmustega, milles nad päriselt osalised ei ole. Olla "lähedane" inimeste ja asjadega, millesse tegelikult suhe puudub...Olgu tegu FB, seebika, hollywoodi filmi või sõprade/tuttavate eludega. Vaid väga lähedased saavad ja oskavad teineteist hoida. Päriselt ja võrreldamatult. Isetult. Nii, et enam ei saa aru, kust algab üks ja lõppeb teine. Ühine vereringe. Infosüsteem. Saan kohe aru, kui lähedus ei ole päris, vaid klišee.  Muidugi on valus. Kuid see on ka ainus valu, mis puhastab. Tuleb lihtsalt taas oodata ja loota. Mitte otsida ja võrrelda. Ja tänulik olla, et oli... Peaaegu päris.

Mingist hetkest tuleb kindlustunne, et väljapääsmatuid olukordi pole... Suur rahu ja turvatunne.  Vabadus ja vabanemine. Et tegelikult pole valesid ja õigeid valikuid.  Vaid piirid, mida ise oleme maha tõmmanud. Ja siis loobudki minevikku ja tulevikku vaagimast ning keskendud olevikule.  Tänasele ja õige pisut ka homsele päevale... Selline elamisviis on oluliselt hapnikurikkam.  Ei mingeid paanikahooge, mõttetuid ootusi ja nõudmisi. Kulgemine ju kordades põnevam kui kohale jõudmine. Lõplikkus ja lõpetatus on absurd, mille ise loome. Uks olgu alati irvakil, aken ka. Mis uksest välja, see aknast sisse ning vastupidi. Elukestev spiraal, hoovus,...tuuletõmme. Üksinda äratundmiseni ei jõua.  Kuid Ta saab tulla vaid siis, kui uks on irvakil, aken ka...

Ta ütles, et vahest on minuga lihtsam "rääkida" muusika läbi. Täpne! Aga ta ongi... kõiges. Enamasti. Tänase päeva lugu ongi see lugu. Algas juba hommikul.... Ahh, tegelikult on see lugu minus juba mõnda aega. Ei saa ju lõputult elamist edasi lükata. Väga selgelt tean, et võimalused on napid.

Ikka kipub nii olema, et rännult tagasi pöördumine võtab aega. Kohustustevabal elul on lihtsalt nii suur mõju.  Kulgemine on ju kordades huvitavam kui kohalejõudmine. Tarifal käik oli kahtlemata oluline verstapost. Mõtted ja tundmused, mis mind täiskasvanuelu esimesel seljakotireisil valdasid...jah. Heietan neid siiani. Kas olen muutnud? Ilmselt mitte. Lihtsalt, paljud olulised, seni tahaplaanile surutud seigad ja tundmused on taas rohkem esil. Pärismina, kes alati olemas olnud. Lugesim, et Tarifaga on seotud ka märgilise tähendusega Alkeemik  . Ei ole lugenud, ent maalilised rifid, kolossaalsed liivadüünid ja võimas Atland inspireerib kindlasti. Ühel ööl uinusin magamiskotis, liivadüüni tipus, ookean all mühisemas. Hommikul, silmi avades, leidsin põse kõrvalt magnooliaõie. Väikseid imesid  jagus Gironasse, Malagasse,  Boloniasse, Canos de Mecas`sse, Barcelonasse, Oslosse, Vantaasse, Helsinkisse...  Inimene, kes peeglist vastu vaatab, meeldib mulle endiselt. 

Lestad, kalipsod ja muu kraam on paradiisis juba kohal, Varsti jõuame asjadele järgi. Ei ole uurinud ühtegi surfiõpikut ega muud sarnast. Ei oska midagi peljata ega ka suuri eesmärke seada. Näis. Aga õhevil olen küll. Vee ja kõige muu pärast. Veekatsumine vaja läbi teha. Siis saab näha, kas tõde tõuseb ja vale vajub. Kuigi.. ka see pole eesmärk. Järjest enam saab selgeks, et olulisim on kulgemine. mitte kohalejõudmine. Ja kuidas täna öeldigi... maast tuleb end lahti kiskuda, paindlik olles, klaasina läbi kiirates, lastes kõigel muul mööda külgi maha soriseda. Mul olevat lendlemiseks kõik eeldused olemas.

Pole mõnda aega kirjutanud. Mõned seigad on vajanud settimist ja selgust iseeneses. Süsteemse inimesena olen ära õppinud, et aja möödudes asetuvad kõik detailid ja segadust tekitanud sündmused, tundmused oma pesadesse.... mu väärtushinnangute ja tõekspidamiste struktuuris. Alates kevadisest pööripäevast on mu ellu tulnud mitmeid uusi tuuli. Puhanguliselt. Teatud hetkedel suisa tornaado mõõtmeid omavana. Väga sügavale endasse vaadates, kätt südamele pannes - olen ikka seesama olend. Midagi põhjapanevalt muutunud  pole. Kas see tähendab seda, et "puhumas on õiged tuuled" ja "soodsad hoovused"? Kes teab, aeg annab arutust ja vastuse sellelegi. Ühte tunnen selgelt. Ei talu, kui mulle sisse sõidetakse uskumuste ja veendumustega... a la sinuga on asjad nii. Vanad mustrid. Valukeha. Tervendamist vajad jne jne jne. Miks ei saa mind võtta sellisena nagu olen? Liiga keeruline ja mõistetamatu olevat ... aga kas peab kõike lõpuni mõistma, tohterdama, abistama

Sume september üllatab mõnusalt. Augusti salapära jäi liig väheseks. Olen asine.  Vähemalt püüan. Väga hästi välja ei kuku :) Balletis otsustasin sel kuul vaid 1 x nädalas käia. Pole veel seda õiget rütmi sisse saanud. Küsimusi ja õhusolekuid on liiga palju ning pidasin targemaks jalad maas hoida. Töökoht vahetati välja. Ses mõttes, et enam ei pea laua taga istuma, saan seista. Vajutan vaid nuppu ja voila! laud kerkib vajalikule kõrgusele.  Vaheldusrikkamad kontoripäevad.  Kuigi, viimasel ajal saan laua taga üsna vähe aega veeta.  Suhtlemist ja ringikappamist on omajagu. Väiklust olen hakanud kohtama. Inimsuhetes just. Just täpselt sellist, mis Umberto Eco Foucault`i pendlis kirjeldatud... Inimese suutmatust mitteunustada. See paneb mind kahtlema... kõiges.  Enese järgmistes sammudes.  Ja endiselt -  mulle kohe üldse ei sobi esoteerika. eriti, kui seda peale surutakse. Vänge kraam. Nagu kanasõnnik.  Kas on võimalik, et usulised veendumused/tõekspid