Kõigest ja ei millestki

Vastu talve on alati müra vähem. Aeg settimiseks ja enda jaoks. Mulle ei meeldi tegelikult sõnaühend "teelahkmel olemine".  See tähendab  seisakut. Ikka seisma pead ju enne jääma, kui otsustad,  kus suunas edasi. Aga aeg ju ei peatu ja ise liigud samuti ajas... Vastu talve tuleb selgus. Lähenev lumevalgus peegeldab kõike müravabalt ja ausalt. Mul on kord juba niimoodi olnud, et sukeldusin teise inimese maailma. Tema minu omasse ei tulnud. Kartis sügavat vett. Nüüd olen targem ja tean, et tahan oma maailma jagada. Üksildus ei ole loomuomane.

Olen küps ealiselt. Selle kasuks räägib fakt, et ma ei mõtiskle vananemisest ja surmast ehk elu lõpust kui vaenlasest, kelle eest tuleks ummisjalu põgneda. Lapsena kartsin surmateemat paaniliselt. Tohutu äng, kurbus ja hirm valdas mind alati, kui keegi siitilmast lahkus. Murrang toimus, kui lähedane hing mu käte vahel lahkus. Tajusin lõpetatust ja edasiliikumist. Sellest hetkest alates olen otsinud hoopis teistsuguseid vastuseid. Paraku on õhtumaalaste kultuuriruum ses osas kitsi. Surm ja suremine on meie jaoks meditsiinilised protsessid. Probleem, kui soovite :) Kuid pelgalt surmatunnistuse väljakirjutamine ei aita ju kedagi. Surm on sama loomulik elu osa kui sünd. Sünnihetke toetajaskond aina kasvab. Sünniks ja sünnitamiseks valmistutakse üha põhjalikumalt. Suremise õpetust ei levita eriti keegi, justkui oleks see tabuteema. Mõned head aastad tagasi võttis R. teema üles. Mäletatavasti olime Roy juures Mustakurmul, veinitasime ja filosofeerisime. Jõudsime kuidagi terminini &quo

Aasta pimedaimal ajal on hea unistada värvidest. Mõelda värvilisi mõtteid. Näha värvilisi unenägusid. Nägime tänases hallis valgusviirge, peaaegu kevadisi. Mere kohal on alati valgust. Paarkümmend luike lisavad heledust veelgi. Täitus  kõige suurem halli aja unistus - olla päikseinimesega koos mere ääres, juua termosejooki  ja süüa ära õigemitu ilusti kaunistatud võileiba. Vaikus, tüüne vesi. Raske töönädal jäi hoobilt seljataha. Kusagil Tammneemel `

Mäletan, et nõukaajal oli kombeks valida kooli popimat tüdrukut ja poissi.  Valituks osutusid tavaliselt need, kes komsomolirakukeses tegevad, rahvast tantsisid (mu sünnikodus oli rahvatants väga suures aus) jne. Mina taoliste tegevustega silma ei paistnud, sest vaba aeg kulus kergejõustiku  (tõkkejooks:) ja  klaveriõpingutele muusikakoolis. Pigem sissepoole suunatud tegevused kui väljapoole. Jah, võitsin võistlustel, sain diplomeid ja vimpleid. Ja klaverimänguski läks kohati päris hästi - mind valiti lastekodulastele pühendatud kontserdil esinema :). Mäletan, et esineda lubati erandkorras koolivormivabalt. Roheline kleit, mida sel puhul kandsin, on mällu sööbinud... Mis taoliste aastalõpu TOPide eesmärk võiks olla? Et tunda end motiveerituna ja väärtuslikuna? Aga keegi (enamus)  tunneb end siis ju mitte nii väärtusliku ja motiveerituna? Miks ja kellele see vajalik on? Võib-olla on tegu lihtsalt vana ja mugava formaadiga, et "linnukest" kirja saada - nän-näe,

Balletiharrastusest alates olen soovinud endale kodust stanget. Peeglitega. Mulle tohutult meeldivad stangeharjutused ja nende lihvimine. Väga tahaks hommikuti sirutada, venitada. See annaks mõnusa toonuse ja meelolu kogu päevaks Aga mida pole seda pole :( Lunisin siit ja sealtpoolt ning täna saabus selgus! Ma ise korraldan selle. Iseseisvalt nagu ikka. Nägin vaimusilmas väga selgelt, kuidas Lemmel stangest hoides plie `sid, jete `sid, ja grand battement ` teha.  Stange tuleb ühel ilusal päeval.  

Tujutu olen olnud paar nädalat. Piinav nohu, ülespaistetanud lümfisõlm ja üha kaduma hakkav motivatsioon toimetada töiseid askeldusi. Inimesel mu kõrval on  "rasked ajad", aga ta talub vapralt.  Kuulab ära. Noomib natuke, tasakaalustab, avab teisi vaatenurki, aga on alati minu poolel...Paneb mind end kõrvalt vaatama ja....teeb minust paremat ja õnnelikumat inimest. Selles suunas tegelikult  kõik arenebki :) Värvime ja kujundame. Palju päikest ja kauneid varje tuleb tuppa. Miskit seesugust . Sügis- ja suvemikstuur õnnestus kinni püüda. Elevil, muidugi. Palju muusikat ja sõnumeid, balletitrenni vastutulekud. Et pimeduses oleks valgus. Olen hoitud.

Mitte vaid tasakaalustamiseks. Lihtsalt rahulikuks kuulamiseks. Üleüldise hüsteeria taustaks (...mingi nimega lennukid ei lenda enam ja virtuaalne ühisraha on taskuist kadunud...) Mu viimasaegsete avastuste leksikoni kuulub ka tõdemus, et piir entusiastlikkuse ja maniakaalsuse vahel on imeõhuke. Kohtab peamiselt töises õhkkonnas, ent kindlasti ka usuringkondades, koolitajate hulgas jne. Ülimalt entusiastlikesse inimestesse tasub suhtuda ettevaatusega. ************** Sügisene kaamos sai mind kätte. Püüdsin küll vältida, ent vahest jääb omakasupüüdlikkusest väheks.