Kummaline suvi. Puhkus, ent samas asjalik. Igapäev täis toimetusi... vahest muidugi ka lihtsalt olemist ja laisklemist. Siis tavaliselt võtame vabaduse kusagile sõita. Telk jms ööbimisvajalik kaasa ning start! Peremehega jagame kutsikate/hobude/aiatamise (kasvuhoone kastmine) hooldamise kohustused ja tagasi pöördungi peamiselt sellepärast. Kuigi... olen avastanud, et vahepeal vajan laadimist ja omaetteolekut. Kõik on tuttav, tean kus miskit asub. Kutsikate ja hobudega askeldamine inspireerib. Mulle meeldib mu väike, ebakorrapärane aed, mille anarhiat kutsikad veelgi suurendanud. Majapidamistoimetused annavad mõnusa kindlustunde ja mitte ainult mulle. Ka Peremehel lööb silm taas särama, kui toad koristatud, värske sepik leivaahjust väljas ja soolakurk potis krõmpsuks muutumas. Ühised sõbrad on öelnud me elukorralduse peale, et hoolimata sellest et neil on tuliselt kahju, on neil ühtaegu tohutult hea meel, et me niinormaalselt läbi saame. Aga kuidas siis veel? Ei oskaks me kuida