Kõigest ja ei millestki

 Otsustasin valida mittevalimise tee. Osalt seetõttu, et pole ühtegi usaldusväärset ideed ega isikut. Ühtviisi läila või mage irreaalsus, paralleelmaailm, millega ma ei suhestu. Teisalt, olen muutunud poliitikaleigeks. Nimetu kollektiivne religioon, tüütult valjuhäälne, sissetrampiv uksest ja aknast. "Igaüks kiidab oma kuulipritsi". Kohustusi riigi ees olen ikka täitnud, aga poliitikute ees mul neid pole.  Seega, luban endale sellest jandist lihtsalt eemalduda ja olla.  Pühapäev on nüüd ja edaspidi minu jaoks lihtsalt puhkepäev. 

Mingil ajal tuleb aega juurde. Seda päris oma aega, mis paneb omamoodi kohustuse seda hästi tarbida, aega väärtustada.  Aga mul ei tule seda (kohusetunnet). Olen ära õppinud molutamise (või passimise).  Mõnda aega ei tee mittekuimidagi.  Lihtsalt olen. Kuniks mõni kohustus märku annab.  Mingist hetkest ei ole ka enam valet või õiget olemist ja kaob võrdlemine.  Seda kõike on mulle õpetanud meditatsioonikunst.   Kõige tähtsam ja vajalikum minu jaoks on arusaam, et mediteerimiseks ei ole ilmtingimata vajalik rituaal (lootoseasend, käed palveasendis), vaid seisund.  Lobiseva meele unustamine. Aeglane on tuletis sõnast "aeg".  Aasta on omakorda aja (12 kuud) ajaarvamise tuletis… Kiire?  - ilma juurteta, päritoluta sõna.

Peatselt mööduva suve märksõna on taju muutus, Vaikus, millesarnast varem kogenud pole. Kui füüsiliselt kirjeldada, siis on  episoodid meenutanud kõige enam tasakaalukaotust, hetkelist pearinglust…peata olekut. Võrreldamatu, muidugi.  Uku Masing on kirjeldanud üht olulist murrangut oma maailmataju muutumisel: See oli 1932. aasta jõulu aegu, ülikooli vaheajal. Vaatasin, kuidas lumi sadas vastu pärnatüve. Poolsula lumi. Ja jäi sambliku külge kinni. Olin kuidagi teadvuse ja teadvusetuse vahel, mingis videvikus. Sisedialoog vist katkes, tuli asemele dialoog välisega. Inimene peab ju kogu eluaeg endaga dialoogi, kinnitab endale, et maailm on see ja see, et see on ilus või nüüd ma lähen ja nii edasi. Või see on pärn ja siin on oksad. Inimene teisiti elada ei saa. Aga siis kadus see ära. See dialoog iseendaga, üks inimese suuremaid nuhtlusi, see alaline iseendaga rääkimine. Ja siis ma nägin seda asja. Mitte enam sellena, et... Taipasin siis, et ma enne üldse pole  Näinud  lund, lumesadu, puut

.... see mõte jäi kõlama T.Õ. "Palgast", lõppsõnumi(te)st.  Eile askeldasin aias ja kuulsin kummalisi helisid.  Tuttavlikke, tegelikult. Ent läks aega, et kohale jõuaks.  Kanakulli paar õpetas lendamist. Üks poju tundus vaid olevat. Vanapaar sõudis ta kohal ja tema tegi püüdlikult samu ringe. Tiivad veel nõrgad ja löögid sagedasemad kui vanematel, ent ta sai kenasti hakkama. Võidukas ja heakskiitev kiuksumine saatjaks. Süda rõõmustas  - metsikult ilus!  Tallipääsukesed hoidsid kodu lähedale ja kodukanad kirsipadrikusse. 

  Loen juba pikemat aega Uku Masingu "Mälestusi taimedest". See raamat ei anna end üldse "lihtsalt kätte".  Loed-loed ja märkad, et U.M. teemaarendus on tekitanud hoopis uusi (meta)teemasid. Siis tuleb jälle mitu sammu tagasi kerida. Olen seetõttu juba raamatukoguvõlglaste nimekirjas… Ta kirjutab kullekuppudest. Tegelikult kirjutab ta paljudest muudest taimedest ka ja eelkõige taimede eripäradest kasvukoha valikul. Põhja-Eesti taimestik erineb sootuks Lõuna-Eesti omadest. Tjah, pole mandri-Eestis ringi rännates sellesse süüvinud. Saartel küll. Seal märkab taimestiku erinevust koheselt. Taimede abil mäletan terveid maailmu. Minu lapsepõlv möödus Lõuna-Eestis ja seetõttu on  näiteks "muulukas" minu jaoks võõrsõna. Esimesi muulukaid saingi alles hiljaaegu, Hiiumaal. Sattusin muulukavälule ja maiustasin isu täis. Mu lapsepõlveraiesmikel neid ei kasvanud. Nagu paljusid teisi taimi.  Kullerkuppegi oli vähevõitu. Varsakapju, sinililli, ülaseid, paiselehti, nurmen

Võtangi ette.   Mis siis, et on sellised ajad... Minu aeg ja unistus.  Õigupoolest, ei oska ma end praeguse ajaga kuidagi suhestada. Üsna kaua aega juba. Mu maailm on väga väikeseks sulanud või õigemini, kontsentreerunud.  Silmapiir on selge, lame. Muideks, ongi lame - tõdesin juba siis, kui kaugel ja kaua purjetasin... Ringina plaanitud teekond on praktiliselt võimatu, eriti kui krüssata.  Inimene plaanib, tuul juhib.   Ilus unistus seegi - jätta ühel päeval kõik ja taaskord minna edasi, edasi ja edasi. Aga praegu olen õhevil. Mu kirjavahetusse on ilmunud palju uusi mõisteid: geoalus, arhitektuurne vaade,  eelprojekt, plaatvundament, ehitusluba jne. Püüan end kurssi viia ja aru saada. Põnev aeg. Küsisin isegi FB-st nõu ja saingi ja kui head! Selgus, et naisi-ehitajaid on teisigi. Mis siis, et elu jooksul olen haamrit pidanud väga vähe käes hoidma. Ja kirvest. Akutrelli mitte kunagi.

Täna sattus sõrm lehkeüljele 249. Lynkeus: ...Kui troonil istuma end sead, siis kohe painutavad pead su ees, oh naistest ilusaim, nii taip kui rikkus, võim ja vaim. Kõik aarded siia kannan ma, kõik sulle ära annan ma. Mis varandus näis eile veel - mis tähtsus on sel meile veel? Nüüd ainult kross on kõige hind. Ah emand, alles siis, kui mind sul lahked pilgud puutuvad, taas aarded aardeiks muutuvad. -Johann Wolfgang Goethe- Tõlkinud August Sang