Kõigest ja ei millestki

... olen vist suveperioodil väääegade laisk blogija. Lihtsalt... tahaks olla värskes õhus niipalju kui võimalik ning vältida arvuti (sund)asendit niisama palju. Olen avastanud mitmeid uusi kokakunsti saladusi ja naudin neid hetkel rohkem kui kirjutamist. No näiteks mitmeviljakuklid. Ja kiirkurgid (panen samapalju soola kui suhkrut ~20 kurgi kohta lahustasin vette 5 spl suhkrut ja 5 soola). Samas olen vist jõudnud ikka, kus midagi lõplikku öeldakse väga ettevaaatlikult. Sõna on kerge murduma. Niisiis, ma ei ütle vahepeal midagi... et siis jälle öelda. Kui tuju tuleb:)

Töövabad päevad möödusid peaasjalikult kodus. Jaagu sünnipäev oli ainus erand. Palju armsaid vanu tuttavaid ja sõpru. Ja ega ma "halastanud" ei neile ega endale:) Kõigiga sai juteldud ja joodeldud. Kõi Ööbisime autos (pehmetel patjadel!) ja hommik inimtühjas päikest täis kontsertpaigas ärgates oli sürreaalselt imeline. Hoolimata tuhandest haamrikesest mu peas. Edasi... edasi sõitsime tasa-tasa Tapurlasse, kus pojaga kohtusime. Mati sai flöödiäratuse Blowin`in the Wind saatel... Atu praadis mulle muna koos leiva ja värske tilliga - oh, kus maitses magus see!:) Koju saabudes läitsin Jaanitule ka. Olgugi, et selleks momendiks olin juba üksi jäänud. Lihtsalt... üks vaibake oli oma aja ümber saanud ja nii ma seda õhtusumeduses kärsatasin koos tuulte poolt allaräsitud õunapuu ja kuuseokstega. Kuniks tuli... Mari:) Ilus oli.

Kristallrahvas saab homme oma risti. Minu jaoks sümboliseerib see märk omakasupüüdlikkust ja silmakirjalikkust. Valatud kuulikindlasse rüüsse. Olen inimene tänavalt, kes usub vaid armastuse jõudu;-) Nüüd ja igavesti.

Thela käest saadud ja sumiseb nagu humala-mesi... Reeglid: Vahelduse mõttes üks suviselt magus meem ka – seekord puuviljateemaline Vasta kolmele küsimusele ja saada siis osalistele edasi! 1. Millisel puu- või juurviljal on lapsepõlve maitse? 2. Milline juurikas, mari või puuvili on maailma ajaloos kõige tähtsam? Ja miks? 3. Vali kolm blogijat ja ütle, millise puu otsast nemad kukkunud on Ps. Tutti-Fruttil on käimas fotokate loosimise kampaania. Aga mis veelgi parem: nad lubasid puuviljameemi edasipildujate vahel kastitäie komme loosida! 1. Värskel porgandil on lapsepõlvemaitse. Mu vanemad armastasid pikki porgandivagusid kasvatada. Nende harvendamisega pidin enamasti mina tegelema. Naabritüdrukuga mängud pidid ootama kuniks harvendamisega teatud piirini jõudsin. Ainsaks motivaatoriks oli harvendamisel väljapraagitud porknate krõbistamine. Need olid nii magusad! Pisut mullamaitselised ka...:) 2. Vast viinamari. Juba Dionysose aegadest teati, kuidas marjadest villitud jumalikust...

See on üks "ohtlik lugu". Umbes 9 aastat tagasi tundsid Arukülas, ühes iidses talumajas 2 inimest seda kuulates teineteist ära... Tagantjärele mõeldes - see oli üks suur juhuste kokkulangevus. Ja neil on nüüd 2 last. Ma võin järgi küsida, ent tean vastust eos - ei, nad ei teinud lapsi selleks, et tulevikus lastetusmaksust pääseda:)

Nojah, mina olen see Eriti Naiivne Naine, kes usub ja on endale kreedoks võtnud, et kõik lapsed võiksid/peaksid sündima armastusest. Millega mõõta armastust? Kas maksudega? Kas laste arvukusega? Ei seda tea... Ehk siis - pole mõistlik mõõta mõõdetamatut, maksustamisest rääkimata. Defineeritagu "armastus" ja "armastuse viljad". Isegi sõna "laps" definitsioon vajab sellisel juhul täiendamist. Minu "laps" on 20-aastane. Huvitav, kas oleksin riiklikus tähenduses "lastetu" või "lapsega"? Mähkmeid nagu enam ei osta.

Nii mõnusalt sobiv vihmaga ühte samasse rütmi sulandumiseks. Puhastumiseks ka.

Üks mu armsalt aus tuttav sõnas mulle kord, et võrreldes algusajaga, olla mu blogi paremaks läinud. Mõte või mõttetus tulevat selgemini esile. Aga et... arenemisruumi veel on:)Temale näiteks meeldivat, kui päevakajaline mõte (või mõttetus) on blogija poolt kokku võetud ~ 5 maailmakõikse filosoofilise lausega. Sedasi kirjutada on päris raske. Minu arvates saab sellega suurepäraselt hakkama Triangel . Ja need laused on tal veel nii kihvti irooniaga (s.h enese) vürtsitatud. Minul ikka seda va tolmu tuleb. Aga ma kirjutan ju esmalt endale. Seejärel temale. Ja siis tsenseerin nii endale, temale ja teistele. Kõlab nagu skisofreenia:) Aga mulle meeldib selline teatud mõttes isetu kontakt.