Kõigest ja ei millestki

Sel nädalavahetusel suusatasime. Loodetavasti leidsime talve kõige külmema nädalavahetuse üles:)  Jõudsime Kuutsemäele 11 paiku hommikul ja nina tundus kahtlaselt kokku tõmbavat.  Termomeeter näitas  -20C. Õhk oli hõre, ent milline vaade! Lumi sätendas, puud olid härmavõrgus... imeilus! Külmapõlgureid oli teisigi. Võibolla kujutasin ette, ent kõik olid kuidagi vandeseltslaslikult sõbralikud. No näiteks kingiti mulle parklas päevapilet - pereisa koos pojaga olid sõitma tulnud, ent pereema loobus. Sümpaatne mees mulle piletit. Kohmetuksvõttev, kas pole?!  Heatahtlikkust kohtasin tõstukisabaski - sattusin ülesminekul paari ühe mehega. Kuidagi läks meil tõstukihaare peost -  ei jõudnud seda õigeaegselt tagumiku taha sättida. Õigemini, temal õnnestus, mul mitte:) No ja siis ma venitasin end käte jõul üles. Võõras mees püüdis terve tee mind abistada ja teekonna lõpus palus südamest vabandust. Naersime mõlemad ja soovisime mõnusaid laskumisi.  Ühe teise ...

Nädalavahetused tunduvad viimasel ajal mõnusalt pikad.  Eks töönädal ole kiire ja paljupakkuv. Seetõttu tunduvadki laupäevased ja pühapäevased tegevused pikad ja väljavenitatud. Eilse päeva sõna otseses mõttes magasin maha. Aga mitte ainult... ikkagi mahtus päeva raamatu lugemist, saunatamist,hobudega mässamist, Midsomeri mõrvade vahtimist ja muidu mõnusat vedelemist... Reedesel õhtupoolikul seevastu sai ekskolleegiga päkad silma aetud õige mitmele veinile:) Väga mõnus oli ühiselt kokata ja pärast kaminatule valgel vanu aegu meenutada. Erinevate töökohtade suurimaks väärtuseks on kahtlemata inimsuhted. Mul on hea meel, et igast endisest töökohast olen jäänud kellegagi edasi suhtlema. Mida aeg edasi, seda tugevamaks sidemed on kujunenud. Kindlasti on ühe töökoha pidamine teatud inimtüüpidele oluline, ent ise eelistan liikuda niipea, kui märkan paigalseisu ja" arengupeetust". Kui tegevused enam ei köida või olen kindel, et minu võimuses pole tööprotsessi lisaväärtu...

See lugu on väääääga keeruline tegelikult. Eks mõtisklegem, kes viitsib. Viitsisin ja tegin omad järeldused. Üks tähtis asi veel, ärgem unustagem, et loo autorid olid verinoored:)

Aasta on vuhinal käima läinud. Talv on tulnud. Kui  veel möödunud aasta lõpus vaatasin kahetsevalt kuuseokstega kaetud roosidele, siis nüüd on Tema Kõrgeausus platsis. Lumehanged ulatuvad taaskord räästani ja põõsalinnud otsivad tormivarju. Eelmine aasta oli minu jaoks sisemiste muudatuste aasta. Hakka või uskuma, et vanemaks saades muutud ka targemaks:P.... sest nii oli. Väiksed sammud sisemise rahu(ne)mise suunas jätkuvad. Kummaline on see, et loodetud õnnetunde asemele on tulnud teadmine teatud situatsioonide lootusetusest. Maailm ei ole värviline paik, vaid  ratsionaalseid must-valgeid kihistusi täis. Vähemalt meie maanurgas. On asju, mille muutmine on su võimuses või siis mitte. Ent seda teadvustades on kuidagi kergem... Ent ka lootusetu. Avastasin ka , et olen võimeline mitte-andestama ja sellistel juhtudel valmis minema lõpuni, s.t katkestama inimestega igasuguse suhtluse.  Mäletan, et tallu elama asudes oli mu põhisooviks üksindus, rahvamassidest eemaolek, oma...