Sel nädalavahetusel suusatasime. Loodetavasti leidsime talve kõige külmema nädalavahetuse üles:)
Jõudsime Kuutsemäele 11 paiku hommikul ja nina tundus kahtlaselt kokku tõmbavat. Termomeeter näitas
-20C. Õhk oli hõre, ent milline vaade! Lumi sätendas, puud olid härmavõrgus... imeilus! Külmapõlgureid oli teisigi. Võibolla kujutasin ette, ent kõik olid kuidagi vandeseltslaslikult sõbralikud. No näiteks kingiti mulle parklas päevapilet - pereisa koos pojaga olid sõitma tulnud, ent pereema loobus. Sümpaatne mees mulle piletit. Kohmetuksvõttev, kas pole?!
Heatahtlikkust kohtasin tõstukisabaski - sattusin ülesminekul paari ühe mehega. Kuidagi läks meil tõstukihaare peost - ei jõudnud seda õigeaegselt tagumiku taha sättida. Õigemini, temal õnnestus, mul mitte:) No ja siis ma venitasin end käte jõul üles. Võõras mees püüdis terve tee mind abistada ja teekonna lõpus palus südamest vabandust. Naersime mõlemad ja soovisime mõnusaid laskumisi.
Ühe teise meesterahvaga arutasime ülesminekul külmakraadide ja suusatamise sobivus üle. Tema leidis, et ikka liiga karm on taoliste ilmadega sportida. Tal olevat eelmisest aastast isegi -30 kraadine kogemus. Päeva poole läks soojemaks ja siis tuli naisi ja lapsi juurde, tõstukitele tekkisid pikad sabad. Otsustasime suuna kodu poole võtta.
Igal juhul jäi soe tunne.... eelkõige meeste hoolivuse tõttu. Mulle ikka väga meeldib naine olla:).
Comments