Aasta on vuhinal käima läinud. Talv on tulnud. Kui veel möödunud aasta lõpus vaatasin kahetsevalt kuuseokstega kaetud roosidele, siis nüüd on Tema Kõrgeausus platsis. Lumehanged ulatuvad taaskord räästani ja põõsalinnud otsivad tormivarju.
Eelmine aasta oli minu jaoks sisemiste muudatuste aasta. Hakka või uskuma, et vanemaks saades muutud ka targemaks:P.... sest nii oli. Väiksed sammud sisemise rahu(ne)mise suunas jätkuvad. Kummaline on see, et loodetud õnnetunde asemele on tulnud teadmine teatud situatsioonide lootusetusest. Maailm ei ole värviline paik, vaid ratsionaalseid must-valgeid kihistusi täis. Vähemalt meie maanurgas. On asju, mille muutmine on su võimuses või siis mitte. Ent seda teadvustades on kuidagi kergem... Ent ka lootusetu. Avastasin ka , et olen võimeline mitte-andestama ja sellistel juhtudel valmis minema lõpuni, s.t katkestama inimestega igasuguse suhtluse.
Mäletan, et tallu elama asudes oli mu põhisooviks üksindus, rahvamassidest eemaolek, oma maailma kapseldumine. Püüdsin vältida suuri koosviibimisi nii kodus kui väljaspool kodu. Siinkohal ehk tulidki suured käärid suhetesse kaasaga. Ta naudib suuri pillerkaare.Või ei tundnud ta kahekestiolekut enam ära. Et... kui elamisväärne see on... Nüüdseks oleme mõlemad kokku saanud tänu sellele, et tema on vähendanud oma seltskondlikku pillerkaari ja mina olen end üksindusest välja rebinud. Olen mõõdukalt sotsiaalne:) Tegelikult ma suisa naudin hetki koos väga heade sõprade ja lähedastega. Selle nimel olen nõus välja kannatama ka pikema laua taga istumised:)
Tulgu jätkuv õppimise aasta!
Eelmine aasta oli minu jaoks sisemiste muudatuste aasta. Hakka või uskuma, et vanemaks saades muutud ka targemaks:P.... sest nii oli. Väiksed sammud sisemise rahu(ne)mise suunas jätkuvad. Kummaline on see, et loodetud õnnetunde asemele on tulnud teadmine teatud situatsioonide lootusetusest. Maailm ei ole värviline paik, vaid ratsionaalseid must-valgeid kihistusi täis. Vähemalt meie maanurgas. On asju, mille muutmine on su võimuses või siis mitte. Ent seda teadvustades on kuidagi kergem... Ent ka lootusetu. Avastasin ka , et olen võimeline mitte-andestama ja sellistel juhtudel valmis minema lõpuni, s.t katkestama inimestega igasuguse suhtluse.
Mäletan, et tallu elama asudes oli mu põhisooviks üksindus, rahvamassidest eemaolek, oma maailma kapseldumine. Püüdsin vältida suuri koosviibimisi nii kodus kui väljaspool kodu. Siinkohal ehk tulidki suured käärid suhetesse kaasaga. Ta naudib suuri pillerkaare.Või ei tundnud ta kahekestiolekut enam ära. Et... kui elamisväärne see on... Nüüdseks oleme mõlemad kokku saanud tänu sellele, et tema on vähendanud oma seltskondlikku pillerkaari ja mina olen end üksindusest välja rebinud. Olen mõõdukalt sotsiaalne:) Tegelikult ma suisa naudin hetki koos väga heade sõprade ja lähedastega. Selle nimel olen nõus välja kannatama ka pikema laua taga istumised:)
Tulgu jätkuv õppimise aasta!
Comments