Eelmine pühapäev algas ärevalt. Esialgne rõõm vannitoast kostuva veesolina kohta asendus peagi kurva tõdemusega, et seina sees on suure tõenäosusega toru lõhkenud. Vesi tuli kraanist ühtlase joana ja veesurve järgi ei oleks saanud midagi järeldada, ent kohin seina sees pani meid kiirelt tegutsema.
Kaasa sulges vigase veetorustiku kraani "pimedaga " (sain targemaks - s.t pmst ummikteed veeliikluses) ja nüüd on meil pool maja ilma veeta. Eks tule torustik uuesti vedada, sedakorda seina pealt. Juba eelmise aasta käreda pakase aegu külmus sama torustik ära, kusagil on külmasild tekkinud - mis parata!
Aga tegelikult pole häda midagi. Ei pea olema ju nii, et on kaks vannituba, eks ole. Või et...otse magamistoast suundud vannituppa. See kõik on väga mugav, ent kui seda pole - ega elu seisma jää!
Tänane kaunisilm äratas katuseaknalt liuglevate jäätükkidega.
Talli poole suundudes tundsin koheselt - õhus on kevadet! Linnud säutsuvad ja häälitsevad hoopis teistmoodi... Ka hobud pukitasid ja kappasid suurest heameelest. Üle hulga aja sain nad ilma tekkideta õue saata.
Möödunud töönädal oli üsna pingeline. Seda mõnusam tunne on praegu - aega tundub lõputult olevat:) Ma kohe pean mõtlema, mida süllekukkunud vabadustundega peale hakata. Õhtune saun mõlgub meeles. Tea, ehk hüppan lummegi?! Kauaks seda võimalust enam...
Comments