Mulle meeldib Eestist "ära hüpata" paaril korral aastas, eelkõige puhkamise eesmärgil. Kuna mu igapäevaelu on üsna aktiivne ja niisama jõudeolekut mahub üsna vähe, siis naudin n.-ö. leboreise, kus puudub kindel ajagraafik ja kohustus pidevalt kuhugi minna, midagi teha.
Kui hommikul silmad avan ja esimese asjana sinist vett silman ja merekohinat kuulen, võib puhkuse juba kordaläinuks lugeda. Jumaldan hommikuvärskuses esimest jalutuskäiku rannapromenaadi mööda näiteks turule, värskete puuviljade järgi... või rõdul hommikukohvi juua ja raamatut lugeda. Või keskpäeval südalinna tänavakohvikus klaasike valget veini lonksata, ümbruses sigin-sagin ja kirkukella kõmin.
Madeira oli kahtlemata selline koht, kus seda kõike on võimalik teha. Seetõttu ei piinanud end mägedes ringituuritamisega. Sai käidud küll, ent vaid ühel päeval. Ka levadamatkast loobusin, sest lihtsalt tahtsin olla ookeani ääres, kuulates vastu kaljusid randuvate laintemüha ja mõõna poolt kaasavõetavate laavakivide klobinat. Vette õnnestus end samuti kasta.
Ronida ja mitmekesist loodust imetleda saab saarel niikuinii. Tunnen end siiani väga trimmitud olevat:P Samas... Eesti loodus on minu jaoks mitmekesisem. Lihtsalt,olen jõudnud seda enda jaoks suisa rohujuure tasandil uurida:)
Lugesin saarel olles läbi kaks raamatut - John Steinbeck "Me tusameele talv" ja Heinrich Böll`i "...ega lausunud ühtegi sõna" . Vaimustusin mõlemast. Päiksepruun olen ka ja delfiine nägin Atlandis nii lähedalt, et oleksin võinud pai teha. Kui nad vaid nii uskumatult vilkad poleks!
Kõike pole vaja ka käppida, eks ole.
Kodus on kevad ja päikesepaiste. Aed ootab askeldamist ja paari Madeiralt toodud kallasibula mulda suskamist.
Comments