Skip to main content

Paiksus

Aeg-ajalt tundub, et elu vuhiseb minust mööda.

 Käin tööl, elan oma taluelu, ent peamiselt paikselt. See on see hind, mis tuleb loomahooldajal maksta... Aga ega ma vist enam teisiti oska ega saa.
See tunne, kui hobune koplis su hääle peale vastu tormab! Või kui pärast tööpäeva istun oma kivi otsas ja koerte tandem mu ümber lebamas, pakkudes kõrvataguseid süamiseks ja kasukaid paitamiseks.

 Aga rahutus- ja igatsustunne on paratamatus, mis sest et tunnetatud...

Comments

Eve Piibeleht said…
Ma olen jälle viimasel ajal nii palju ringi tuisanud, et unistan paiksetest hetkedest (et siis jälle millestki muust unistama hakata...)
Heli said…
Kiiretele aegadele järgnevad alati rahulikumad. Õnneks seaduspärasus enamasti toimib:)