Täna sai näha tõelist sügist. Tulin just õmbleja juurest (jah, üle 15 aasta taas!) ja nägin, kuidas tänavakallakul suurele parvele puulehtedele tuul alla tehti. Üks kastanimuna leidis tee mu taskusse ja auto sai tuuleklaasile ühe kollase vahtralehe.
Ritsiku blogist lugesin vahvat kirjeldust sellest, kuidas talle unustamatut
"päikeseloojangut näidati". Mu meelest on väljend "näidati" väga täpne. Umbisikuline, ent ikkagi olemas:)
Mulle on mitmel hommikul näidatud väga erilisi päikesetõuse. Vihma- ja lauspilvisusejärgseid võimsaid värvilahvatusi. Hommikukiirest hoolimata imetlesin kogu seda ilu sõnnikuhargi najal jupp aega. Tegelikult on väga meeliülendav hommikuti hobud koplisse viia, nende asemeid korrastada ja tunda, et oled oodatud ja vajalik.
John Cage`ist räägitakse praegu palju. Olen õige mitut filmi juhtunud nägema ja Klassikaraadio saadet kuulnud. Kogu tema loomingut ma kuulanud pole ja ilmselt ei oskaks seda ka lõpuni hinnata. Kihte, tasandeid ja viiteid on nii palju - paraku jäävad mu praeguste teadmiste areaalist välja.
Raadiosaade avas tema erinevaid elutahke ning maalimavaadet, zen-budistlikest mõjutustest kantud. India esteetika rajanevat üheksale väärtusele, millest kõige ülimuslikum rahulikkus. Ja et nende väärtuste tunnetamine viiski teda oma helikeele väljatöötamisele... kus segunevad näiteks õhk ja klaveriheli. Jah, taolisi suuri mõttekäike kuulates mõtlen et , mis ja miks hoiab inimkonda nii kaua paigaltammumises... miks ei tule hüpet? Kasvõi sellist, mida suur osa usub Anno Domini?
Või tähendabki "hüpe" indiviide, kelle loodu kõneleb, heliseb, kõnetab läbi aja loo...ja kuhu massidel ehk inimkonnal asja pole.
Aga muidu... elan hoopis kaasa kirjasõbrale, kes kaugel maal võitleb tõvega ja on hetkel levipiirkonnast väljas.
Aga muidu... elan hoopis kaasa kirjasõbrale, kes kaugel maal võitleb tõvega ja on hetkel levipiirkonnast väljas.
Comments