Kõigest ja ei millestki

Olen uudishimulik olnud nii kaua, kui end mäletan. Osalt teadmisvajadusest, ent praegu juba ka pelgalt harjumusest. Mind on alati huvitanud asjade, sündmuste jne vaheliste seoste uurimine. Naljakas, ent inimestesse ja suhetesse süüvin oluliselt vähem. Endasse suhtun küll analüüsiva järjekindlusega uudishimulikult :) ...ent üllatusi jääb järjest vähemaks.  Ent neid jagub siiski. Olenevalt olukordadest, mida elu ette veeretab. Täna näiteks avastasin, et tahaks teada, et kes peituvad mu blogi statistika numbrite taga? :) Mul on küll iidamast-aadamast jäänud extreme tracking`u nimeline vidin blogi allossa, ent see on üsna ajast-arust mootoriga. Üsna palju on aastate jooksul edasi arenenud Blogger i enda statistika moodul. Numbrid räägivad mulle, et mu peamised lugejad on järgmistest paikadest (top lugejaskond:): Estonia United States Russia United Kingdom Ireland Argentina Belgium Luxembourg Germany ...

Eile Kolga-Aablas kivil istudes ja merd silmitsedes sain aru, kui väsinud ma tegelikult olin. Tundsin puhkusega kaasnevat vabadustunnet sõna otseses mõttes sisse voolavat. Hiljem, sõprade seltsis tuliuuest pizza-ahjust järjest uusi ja uusi hõrgutisi oodates ja nautides, jõudis puhkuse joovastus lõplikult kohale. Tervel kolm nädalat oma aega. See on vägev. Kuulasime sõprade seltsis mõnda aega MM-i. Peamiselt vaatlesin tantsivat, möllavat, naervat ja õnnelikku rahvamassi. Inimesed oskavad sooja suveaega nautida. ... Ja pole vaja pidevalt mõelda esimeses, teisest jne Eestist. Mida avatum olla, seda rohkem suudad ka sisse võtta ja välja elada. Kaasa kingitud suve alguse mp3 mängija ootab rakendust. Laadisin juba lemmikmuusika alla, et lennukis igav ei hakkaks. Väljaelamist ootab ka mu bipolaarne lugemishäire : Emmanuel Levinase teose  ja paari naisteka näol. Mõtlen ka selgeks mõtted magistritöö kirjutamise või mittekirjutamise asjus. Tahaks ikkagi lõppude-lõpuks teha neid asju, ...

Puhkuseelsed tõmblused on selle nädala märksõnadeks. Päris kohe end vabaks lasta ei saagi, sest vaja veel üks tööreis Luxembourgi teha.  Pärast aga tahaks mõneks ajaks pühenduda lähedastele ja iseendale.  Mu suvepuhkustesse hakkab tulema mõnus rütm, mis tähendab seda et:  -  pidutsen jaanipäeva paiku oma kursusekaaslastega  - päris kindlasti kohtun kallite vennalastega,   - osalen kellegi ümmargusel juubelil,   - teen armsate vanematega taaskord teoks suvereisi,   - sõidan kaasaga Peipsi äärde tuttavate suvilasse mõnulema (lõunasöök Põhjaka mõisas enne seda on "must": )  - mässan hobudega (sel suvel on plaanis Kurtna maneež-Theo tall liinil hakata vurama)  - rohin, kastan, istutan, korilen  - loen, ujun, peesitan, mõnulen  - teen kutsadega metsatuure  - ja palju muud... Sel suvel olen rattatu. Müüsin oma hübriidse hõbedase Fiji maha ja  uut pole veel asemele jaksanud ha...

Nädalavahetused on mõnusalt pikad. Palju tegemisi ja elusat olemist.  Laupäevaks oli tegemata tööde nimekiri sedavõrd pikaks paisunud, et otsustasime kaasaga hoopis Kolga-Aabla ranna kasuks. See me lemmik-koht juba pikka aega. Elasime üle jahutava hoovihma, mis andis võimaluse privaatranna mõnude nautimiseks ja uue termini "sunshower" välja mõtlemiseks. Ja reedene õhtu möödus hobuinimeste seltsis plaane paika pannes ja supertreeneri näidistundi kaedes. Täna on Lennarti päev. See on uskumatu, kuidas üks funktsionaalne raamaturiiul võib ruumi muuta! Oleme väga rahul ja õnnelikud, et me raamatud on leidnud endale mõnusa äraolemise. Hommikul võtsin ka esimese pundi piparmünti kuivama. Ja see punt karjus rummi, jää, laimijoogi, ingveri jms järele - mojito aeg on käes.  Puhkangi hetkel raamatute ümberkolimisest jalga, mojito klaas ees.  No mõnus-mõnus, mis sääl rääkida!:)

Tõsi-tõsi. Niipea, kui ilmad päikseliseks kisuvad, saabub mu igasse hommikusse küsimus - kuidas riietuda?  Probleem puudub, kui vaja on olla koduaias, poodlema minna või õhtul "kusagile välja". Aga tööleminekul tõusetub see küsimus kohe.  Ma ei oska nimelt kontorisse riietuda lillelistesse-liblikalistesse õhulistesse kleitidesse, värvikirevatesse jakkidesse jne. Lihtsalt ei kanna seda välja... tunnen end terve päeva võõrkehasse pakitud olevat.  Sama seis ja ebamugavustunne tabab, kui oma mugavas "kontorirõivastuses" värviliste keskel olen. Tunnen end hästi valdavalt tumedas - must on mu lemmik. Või siis puhtad värvid. Punane näiteks. Aga mul ühtegi suvist punast kontoris käimise riietust pole. Eks tule mustalt edasi elada ja vastu pidada see periood, mis muud.

Juuksuris käimine on ettevõtmine, vähemalt minu jaoks. Hoolimata sellest, kohapeal olla on väga mõnus. Aga jah, ettevalmistus - sobiva aja leidmine ja broneerimine - see on tüütu. Mitu nädalat mangusin meest, et ta mu juukseid lõikaks. Ta nõustus, aga unustas. Ühel hommikul, päev enne reisule siirdumist pakkus ta ise, et "nüüd". Võtsin maja valgustatumas osas istet ja ootasin kuni ta mulle rätiku ümber kaela sidus. Et juuksed krae vahel ei torgiks. Siis niisutati kamm ja hakati pihta. Silmad hakkasid kipitama ja klomp tõusis kurku. Hoolimine ja õrnus. Sõnuseletamatu liigutus. Ei unusta kunagi.