Kõigest ja ei millestki

Täna hommikul hobuseid koplist talli lastes täitus õhk kaagatamisest. Suur hane-kolmnurk triivis üle talli katuse. Isegi hobud jäid vaatama. Pisut hiljem, tööle sõites, märkasin "Jüri ringi " äärsel koristatud viljapõllul kummituslikke valgeid mügarikke. Luiged. Neid oli palju. Pluss veel lugematu hulk parte, hanesid... Ilmselt pugit kõht täis enne teeleasumist. Ettevalmistuste krapsakus:) Kummaline kontrast - katkematu autode vool ja teelasumist ootavad linnud. Meie ja nemad. Naljakas, korraks tabas mind vastupandamatu soov olla nende seas... Mul hakkab nüüd puhkus. Tervelt kaks nädalat. Saan segamatult olla Theo`le toeks ja hoida Mozarti meeleolu üleval. Ja püüan paar süvenemist võtvat paberit lõpetada. Põhiline on ju teadmine, et mul on puhkus:) Kirjutasin emale kirja üle hulga aja. Kirjutasin, et mõistan nüüd teda. Et mis tunne on kedagi kaotada, kas ajutiselt või päriseks ja et... kardan kõige rohkem lähedaste haigestumist ja kaotust. Ja et tunnen end paljuräägitud, -ka...

Nagu enamikul inimestel, avaldub minulgi psüühiline pingeseisund toitumisharjumuste muutumises. Kui igapäevaselt armastan pigem kergeid eineid, siis stressi saabudes hakkan üha sagedamini kiikama magusa poole. Täiesti möödapääsmatu vajadus ja sund millegi lääge, tahke ja tummise järele... Terve eilne päev mööduski peaasjalikult meega pannkooke, šokolaadi, pähkleid jms jõhverdades. Pluss veel vaniljejäätis... ohtras koguses. Õhtuks oli igatahes isud ületatud ja süda läikis:) Ja täna tunnen omalaadset magusapohmelli. Teine äärmus on, et söök kui igapäevane vajadus, ununeb sootuks. Ka sellise resonantsi tegin hiljaaegu läbi. Ma ei tea, miks keha selliseid šokke vajab... Olen täheldanud, et erilist kaalumuutust taolised "sööstud" kaasa ei too. Sestap leiangi, et pigem on mõttekas sellistel hetkedel oma isudele järerele anda kui pidevalt ennast ületades, rahuldamatult ringi käia. Magus patt.

Usun ettemääratusse. Ma ei vaeva eriti enda pead, kes või mis selle kõige taga on, sest kuidagimoodi tunnetan, et absoluut jääb sellesinatses maailmas ikkagi tabamatuks ja defineerimatuks. Võib ju püüda mõtteis modelleerida abstraktseima tasandinini välja, ent miks (nime)sildistada? Tajun vaid, et selliselt korrastatud maailm oma kristalse arhitektuuriga võib olla pigem pisut õõvastav. Mulle meeldivad läbiuurimata alad. Varjud ja nende hajumine, mis kaasnevad pimeduse/valguse vaheldumisel. Piibli järgi sõlmitavat kõik liidud taevas. Enamus inimkonnast on tänaseks päevaks seal viibinud. Siis lennukis, järelikult?:) Kõik on hästi habras, ent siiski on. Nagu taevas ikka. Ja muideks, pealpool pilvi paistab päike. Jumalat ei kohanud.

Olen tagasi. Vahepeal sai käidud töölähetuses Luxembourgis. Seekord ületasin iseend, tõepoolest. No ei olnud üldse lihtne käik, ent sain hakkama. Just selles ulatuses, mille eesmärgiks võtsin. Suutsin teemaga huvi äratada ja tööalaseid kontakte sobitada. Olen rahul iseenda tehtuga. Testisin enda peal ka elus esmakordselt ühe rahusti/tuimesti mõju. Toimis üllatavalt positiivselt sel hetkel, kui tundsin et tõepoolest ei suuda kontsentreeruda. Praeguseks usun end piisavalt hästi toibunud olevat. Igatahes suudan igapäevaste asjadega ja ka Theo ravimisega hakkama saada, ilma et pidevalt nutta lahistaksin. Leinast ja kaotusvalust võib hõlpsalt saada enesehaletsus. Ja kui need piirid hägustuma hakkavad, tuleb abi otsida. Nii mõnedki head tuttavad ja pooltuttavad inimesed läksid möödunud nädala jooksul igavesele teele. Jah, surelikkuses ei ole minu jaoks mitte midagi RAHUstavat ega lepitavat. Aga Luxembourgis oli sügiseselt kaunis. Soe ja prantsaslik (kuigi pole kunagi Prantsusmaal käinud). Va...

Kurb olen. Oma lemmikute pärast . Aga midagi pole hetkel paremat teha, kui loota. Lohutan end alloleva videoga. Käisime Mariga Tartu varianti Uinuvast kaunitarist vaatamas. Väga kõrgetasemeline lavastus ja kogu trupilt palju nõudev etendus. Soovitan soojalt, sest lõpust jääb imeliselt helge tunne. Aitab sügisest läbi. Pjotr Tšaikovski ballett "Uinuv kaunitar", Pas de Deux

Värvide küllases sügises on just allolev klaverikontserdi osa üks mu suurtest lemmikutest. Looduslüürika. Plaadimasinas mul küll variant Svjatoslav Richter`iga, ent kunagise imelapse, Jevgeni Kissin `i versioon on samuti maailmaklass. Noja, kui sinna juurde veel Tema Ise dirigeerib, siis.. unustad Richter`i poolt mälestustes mainitud despootlikkuse tempode jms suhtes. Eesmärk pühitseb abinõud. Kui eesmärgiks on Muusika, siis - ehk on kõik lubatud nagu armastuseski?

No küll on mõnus pärast metamudeleid ja metametamudeleid täis nädalat lihtsalt olla... Kohv. Mehe küpsetatud pannkook koos värskelt soolatud lõhega. Meeleheitel koduperenaised, mille kohta kaasa küsis, et kas need on samad näitlejad, kes Seksis ja linnas. Või siis Twin Peaks`is. Leidsime, et üks (Kyle McLaughan) ju ongi. Seepeale kõlas klaveril kohe väike improvisatsioon Twin Peaks`i tunnusmeloodia teemadel:) Mõtlemisvabadus. Hea tunne on, sest palju sain tehtud. Töörõõm vist öeldakse selle kohta. Nädala lõpetas esinemiskutse ühtekokku paarisajale inimesele. Õnneks on sinna veel pisut aega. Et siis ikka ... päev korraga ... nagu pärlikees, kus mõned kirkamad ja tuhmimad. Püüan end nüüd välja magada, metsas jalutades ja koduste toimetuste saatel.