Kõigest ja ei millestki

Homme, 25.septembril on GG sünniaastapäev. Uskumatu... see oli ikka õige ammu, kui ta maine teekond lõppes. Muusika ületab kõik piirangud. Allolev lugu on mulle miskipärast eriti kallis. Ei oskagi öelda, mis täpsemalt igakord liigutuspisaraid pühkima paneb. Kusjuures...mäletan, et ülesvõtet esmakordselt kuuldes/nähes , ei suutnud ma muiet tagasi hoida. Nii naljakalt mõjus Oberlin oma "kukekatega" ruumi sisenedes.

Märkasin viiimasel nädalal, kui vähe on hoolivust. Huvitav... varemalt pole inimeste hoolimatus mulle sedavõrd "mitmekülgsena" kohale jõudnud . Nüüd siis. Ja mitmelt poolt... Aga väga õpetlikud lood taaskord. Empaatia puudumisest ja/või selle olemasolu tähtsusest. Ju siis on mind siiani hellitatud. Hoolivalt ja hoolitsusega. Reedel  aga mõjus ülimalt tasakaalustavalt  armas käbe toidujagaja Ülemiste keskuse söögikohas. Silmaga hinnates ~70 +. Enne minu järjekorda oli ta puhtas inglise keeles vastanud meesturistile. Ja  armsalt naeratades " bon appetit" " soovinud. Mulle taldrikut ulatades vaatas ta otse silmadesse ja naeratas sama siiralt ning soovis "head isu " ja "ilusat päeva". See liigutas südamepõhjani. Nagu memme juurde Mõisakülla oleksin sattunud. Seega, unustan..unustan..unustan... kogu hoolimatuse. Unustada aitab ikka see...

Enigma dokumentaal on üks võrratumaid omataoliste seas. Tõeline rariteet.  Õige mitu korda olen püüdnud leida eraldi ülesvõtet Youtube`ist - sedasamust, mis kõlab kohe selle tüki alguses. See on üks vahetumaid esitusi üldse, mu meelest...  Benjamin Britten ja Pianist. Imeilus toon, "kalad", ilmed, SR-i kõnekas žest sonaadi lõpus. See paneb vaimustusest oigama lihtsalt. Muusika. Suured kunstnikud.

"Mida-aaaah-aha-haaaaaa..", puhkes mu sõber R. homeeriliselt naerma, kui telefonitsi talle oma uuest liikumisvormist pajatasin. Kusjuures... olin võtnud temalt enne lubaduse, et vot ei tohi naerma hakata, kui sisu avaldan :)No lõpuks igatahes suutis ta uudisega harjuda ja pakkus välja dekadentliku etenduse oma ateljees, tema mängib valgel Gretsch`il ja mina teen plie`sid ja jete`sid ... Niisiis, jah -  tänu headele kolleegidele jõudsin tänavu täiskasvanute balletitundi. Nemad on juba asjaga mõnda aega tegelenud. Uurisin üsna detailsusteni enne "maad", kui julgesin liituda. Ja nüüd olen omadega täiesti sees. Uskumatu, kui mõnus ja sobiv liikumismoodus see on. Muidugi läheb mul veel aega, et kõigega toime tulla nii nagu vaja. Aga paljude asjadega saan ka hakkama. Kaalukaotuse motivatsioon tuleb kuidagi iseenesest. Pärast treeningut puudub igasugune isu toitva ja rasvase järele..  Esialgu püüan käia kahel korral nädalas. Mis mind võlub? + see koht  ... Seal on kadun...

Olen viimasel ajal hädas suhtlemisega. Mul on kohati ikka suuri raskusi eneseväljendusega.  Verbaalse võimekuse testimisel (niiapalju, kui elus on vaja miskeid IQ-d mõõtvaid teste teha) olen alati kõrgelt skoorinud. Aga ju siis on mul see oskus suhteliselt ühekülgselt arenenud... Ja egas mul muidu ka nendesse testidesse usku pole. Ütlesin või kirjutasin sobimatuid asju armsale inimesele. Tahtmatult. See on suur vahe... Sest vahest tahangi end otse ja keerutamata väljendada, hoolimata sellest et see kellelegi haiget teeb. Aga sel inimesel on nüüd nii halb ja kui ta mulle seda otse välja ütles, ei osanud leida "õigeid sõnu". Ja ma ei saanud ka koheselt aru, kus on probleemi tuum...    Aga tahaksin. Tegelikult olen ammu täheldanud, et mul enamasti raske teksti, mis peas kihutab, sõnadeks vormida.  Kuidas laulusõnad ütlesidki  - "... ikka jälle  sada mõtet  peas. Ikka jälle tuhat  tunnet reas..."... Ja kui seda kõige on vaja sõrme nipsu pe...

Esmaspäeva hommik algas ärevalt -  kõrgepingerike, voolu taastamine kuni viie tunni kaugusel. Vot kui vähe on tänapäeval vaja, et mugavustega harjunud inimesi tasakaalust välja viia!  Kõik on harjunud teenust saama ja mis peamine - nende osutamine peaks kuudagi võimalikult nähtamatu olema. Nii et riik ei tungiks su ellu. Keeruline, eks ole. Igatahes, jõudu ja energiat nende"elutähtsate teenuste" pakkujatele, mis muud. Igatahes mulle mõjus energia kadumine ka sisemise energiakaoga ja tundsin, et vajan paari päeva, et tööasjadest end täielikult välja lülitada ja keskenduda kodusele elule. Mõeldud-tehtud/taotlus rahuldatud. Eile olin peaasjalikult horisontaalis. Puhkasin. Mul oli imetore nädalavahetus koos vanematega Pärnus spas. Pühapäeval jõudsime ka vennapoja tähtpäeva ehk kooliminekut tähistama. Väikse vahelepõikega Lemmes, meie kohakeses. Vanemad ei olnud enne spasse sattunud ja neile meeldis.  Kõikvõimalikud erinevad saunad, veemõnud... ja õhtune veini mekkimine hote...

Üks viimaste aegade õhin sai selle nädalaga lõpu. Mõnda aega "toitis"meeli ahvatlus, mida sõber  fb vahendusel jagas. See . Olime juba täiesti valmis 29.augustil kogu värki bukkima. Viimasel hetkel lõime ikkagi kahtlema. Kõige enam tundus tüütuna reisi kaugus ja pikk etteplaneerimise protsess. Seejärel jäi silma üks kruiisi tutvustav klipp, kus kõhukad külastajad vedelesid jacuzzis ja "nautisid" proget. Et äkki on ikkagi talumatu olla viis päeva seltskonnas, mis on ... talumatu :) Põgeneda pole ju kuhugi. Ja... tegelikult ikkagi natuke ei julge ka neid "vanu peere" kuulata/vaadata.  Kuigi...Patrick Moraz`iga koosseisu oleks tahtnud lives näha küll. Niuks. Las jääda niikuis on. Aga täna kõlagu Wakeman. Kooliaasta alguseks. Edit:... ja veel. YES ilma Jon Andersonita, pole õige. Olen tänaseks hetkeks veendunud, et ilma Jon Andreson`ita on see bänd mõttetu.