Kõigest ja ei millestki

Üsna alguses olen. Ega sellest raamatust olegi mul võimalik kunagi kokkuvõtet kirjutada. Ei oskaks. Neelan ja mälun end tasapisi sõnadest (ja sõnatagustest) läbi. "( eelnenud  lõigus on jutt masina mälust veatöötlemise protsessis, H .)...  Etem kui päris mälu, sest too õpib ehk ränga drilli hinnaga küll meeles pidama, aga mitte unustama..." Kunagise suurblogija Ramloffi kirjutistest on jäänud meelde arutelud ratsionaalsest ja irratsionaalsest mõtteviisist. Mitmed Umberto Eco raamatud tegelevad sarnase temaatikaga. Mis aga kogu kaadervärgi müstilisse nihkesse keerab on arusaam, et kunagi pole selget jagunemist ja rollide jaotumist. Üks element võib olla nii see, kui teine luues uusi paradigmasid ja mudeleid mõtlemises. Selle eripära taipamine on ka põhjus, miks ma mõni aeg tagasi otsustasin mitte laskuda vaidlustesse, mis juhitud ratsionaalsest või irratsionaalsest mõttemudelist. Seda eelkõige juhtudel, kui ma inimesi tegelikult ei tunne. Sest kunagi ei tea...

Uue (pole veel ju aastatki täis!) liikumisharrastusega seoses meenus mu varasem ... seda ei saagi tegelikult  "harrastuseks"  nimetada. Olin nimelt "paljutõotav" noorsportlane kergejõustikus. Treenisin vahepeal suisa 2 korda päevas. Põhialadeks sprindid, tõkkejooks ja kaugushüpe. Mulle meeldis... õigemini, see oli elustiil. Treeningud ei tundunud mitte kunagi tüütud, igavad või rasked. Võtsin seda kõike tollal pigem kui mängu? Tulemused olid kiired tulema - ei olnud ühtegi võistlust, kust tühja käega koju oleksin tulnud.Rekordid. Kutse liidu noortelaagrisse ja spartakiaadile. Nojah, ja treener - tõeline eeskuju ja autoriteet! Kiitis mind moel, mis mind end erilise ja kordumatuna tundma pani. Oskas oma ametit parimas tähenduses.  Mis juhtus? Juhtus see, et treener osutus ka "paljutõotavaks" ja ta siirdus aspirantuuriõpingutele. See oli tohutu löök mulle, olime hakanud treeninguid tegema suunal "seitsmevõistlus". Tuli uus. Tema eesmärk oli t...

Sel nädalal lahkus omanäolisemaid kirjanikke. Mees, kelle nime õigesti hääldamisega pole täna ükski kuuldud raadiojaam hakkama saanud... Ega ma teda palju pole lugenud, vaid nn põhiteoseid. Naljakas, ent tema loomingu puhul ei saagi vist küsida, et milline raamat rohkem meeldis. Kõik on omaette tervikud ja nihkega, läbivaks jooneks detaili ja kujundite rohke päriselu, mida väheolulise faktina lõpetab surm. Surm on tema teostes olnud tähtsusetu, normaalne asjade kulg. Konstateering, mitte traagika. Tema tegelased surevad nii muuseas, mööda minnes... nii, et vahest jääb tähelepanematusest suisa märkamata. Aga kuidas nad elavad! Vaat armastus on GGM-il olulisel kohal. Armastusest ja vastuarmastuse puudumisest tulenev traagika on traagikate traagika või siis vähemalt tragikoomika. Võrratu sõnakunstnik ja loo jutustaja.  „…äkki ehmatas kaptenit kahtlus, et võib-olla on otsatu hoopis elu ja mitte surm” (Gabriel García Márqueze  "Arrmastus koolera ajal".

Lihavõtted. Ülestõusmine. Rohkem staccatos , mitte legatos .

Miljonite tähtedega valgustatud taevas, vaikuses põristav kurvits , taamal vulisev oja, praksuv lõke, mullivein... tegelikult on raske seda kõike ühte lausesse, lõiku või loosse kirja panna. Ma elan! Hea on teada ja teada anda, et mingil eluetapil on kõik alles ees. Avastada end nautimas hetki, millest enne aimugi ei olnud. Millest vaid unistasid. Või isegi ei osanud sellest mõelda...

Olgu kohe ära öeldud, et mulle ei meeldi vuntsid. Olgu kasvulava meestel või naistel. Najah, lisaks habemega naisele on olemas ka "kergem vorm" ehk siis vuntsidega... Mis teha, ka minu ülahuulele tükivad üleliigsed - kunagise hormoonpreparaatide tarvitamise tagajärg, ent ilmselt on mul ka muidu soodumus. Polegi midagi muud parata, kui depillatsiooni valu kannatada. Vahatamine tekitab kergemat sorti paistetuse ja punetuse ja on nii valus. Ei harju sellega kunagi. Millest selline teema? Lihtsalt...tundsin end puudutatult, kui mu iidol, "homsete ajalehtede" autor saatekirjas kõiki vuntsidega naisi tervitas. :P Vähemalt on mu lemmikbänd  vastiku teema mõnusasse muusikalisse vormi valanud....

Ats Miller rääkis ühel ilusal päeval Klassikaraadio saates "Quo vadis?" , et inimeste populatsioon on Maal ületanud kriitilise piiri. Olemasoleva ~7 miljardi inimese asemel suudaks maakera Euroopas ja  P-Ameerika tarbimisharjumustega toime tulla 1,5-2 miljardi inimesega. Et hetkel püsitakse ühes tükis vaid tänu Aasiale ja L-Ameerika riikidele, kus kapitalistlik elumudel ja tarbimisharjumused veel maad pole võtnud. Hüpet ei ole ja ei toimu ka enne, kui maalähedane mõtlemine lõppeb. Liiga kammitsetud mõtlemisviisid ja suunad ei vii meid uuele tasandile. Elatakse "vaikses eneseteostuse"  rütmis. Õhku on vaja. Olen tema mõttearendusega väga päri. Nii on. Mingis punktis sulavad kokku ka kõige helgemad ja edasiviivamad mõtted, teod. Kuivetuvad ja kärbuvad nagu rohelus põua ajal. Miks see nii on? Samas ootavad ju kõik midagi või kedagi. Messiast, ülestõusmist, ufosid, armastust, tervenemist, õnnelikku elu... Ootust aitavad täita väiksemad eesmärgid nagu tegelemin...